reede, 26. mai 2017

Neljas päev - reede, 21. aprill

Reede hommikul kardinat akna eest tõmmates ning välja vaadates tabas šokk - lumi on maas ja mitte mingi õhuke kiht, vaid nii 5cm paksune!

Reedene päev oli meil esimene päev, mil meil ei olnud ühtegi ekskursiooni - oli tavaline koolipäev.
Kuna Liisa õel oli tavaks kodust lahkuda liiga hilja, hilinesid nad tihti ehk ei kuulnud esimest koolikella.

Esimesed 3 tundi saime valida, milliseid tunde me külastada soovisime. Meie esimeseks valikuks osutus geomeetriatund, kus saime lahendada erinevaid matemaatilisi ülesandeid. Teiseks tunniks valisime me ajalootunni, kus me küll midagi aru ei saanud (v.a. Karina), kuid saime vaadata, kuidas õpilased klassi ees vastasid.

Seejärel oli aeg minna väikeste majja. Väikeste majja sisse astudes oli näha palju pisikesi naerusuid ning särasilmseid lapsi, kes olid meid oodanud. Esimese väikeste tunni ajal läksime me külla kõige pisematele - esimese klassi lastele, kes olid meile ette valmistanud mitu laulu, viktoriini moodi asja ning lisaks õppisime ka koos nendega vene tähestikku (фразеологизмы). Peale seda tundi läksime külla kolmanda klassi lastele, kellega koos tegi igaüks endale paberist lendava lepatriinu ehk  божья коровка. Seejärel läksime teise klassi õpilaste juurde, kellega koos tantsisime.

Seejärel saime minna sööma lõunasööki ning õige pea läksime ka tagasi kooli sööklasse selleks, et tutvuda rohkem vene toitudega. Meie menüüsse läksid trjanikud ehk kartulipannkoogid, mida tegime ikka hunnikus. Kõigile oli üllatuseks, et naine, kes õpetas meid tegema venepäraseid kartulipannkooke,oli ise kunagi õppinud Eesti ülikoolis ning suhtles meiega eesti keeles.



Jakob: Tundides enamusest aru ei saanud. Mõistsin küll, millest jutt käib, kuid sisu jäi minust kaugeks. Teadusliku poolega tunnid olid huvitavamad, sest nad olid alles 9. klassis ja oskasin kõike, mida nad tegid. Sümbolid olid ikka samad ja neid ma mõistsin.
Karina: Viisime lastele kommi. Lapsed olid vaga armsad ja sõbralikud, võtsid meid meelsasti vastu, laulsid ja tantsisid meile, tegime ka lepatriinusid.
Peale algkooli läksime kooli sööklasse vene toitu valmistama. Hakkasime trjanikuid tegema, igaüks tegi midagi. Kui valmis tegime, siis istusime kõik rõõmsalt lauda ja sõime enda valmistehtud sööki, mis oli ka väga maistev. Õhtul käisime nagu ikka jalutamas sõpradega.
Anna-Liisa: Peale kooli sain minna oma venelase juurde, kus sain veeta kolm ööd. Kõige esimene asi, mida seal tegin - mängisin sõnamängu, lapsed õpetasid mulle palju uusi sõnu. Jalutasime Annaga ka küla vahel ja silla all ja silla peal. Koht oli väga ilus. Õhtul süües ja teed juues vestlesin ema ja lastega, kuna pereisa oli kogu aeg metsas jahil, siis teda eriti ei näinud ja vanema vennaga samamoodi.




Kolmas päev - neljapäev, 20. aprill

Hommikul pidid kõik viis eestlast järjekordselt suunduma kooli poole, et seal üheskoos bussi istuda ning ekskursioonile minna.

Kooli jõudes paluti meil riided garderoobi jätta ning seejärel kooli teisele korrusele suunduda. Algul me ei mõistnud, miks me küll sinna peame minema, kui tegelikult peaksime juba bussis istuma ja sõitma. Lasti kolm koolikella ning ühel momendil tormasid kõik õpilased teisele korrusele. Kolm koolikella tähendas, et toimub kogunemine ehk линейка. Me rivistusime koos teiste õpilastega ning seejärel  tutvustati meid kogu kooli ees õpilastele, et nad ikka teaksid, et majas on kuus eestlast veel seitse päeva.

Bussiga sõitsime pisut üle tunni ning jõudsime meie esimesse sihtpunkti - Petseri kloostrisse. Meile öeldi eelnevalt, et me kaasa võtaksime mingisuguse rätiku, mille me saaksime panna pähe, et katta oma juukseid (seda pidid tegema ainult naissoo esindajad). Kohapeal pidime veel panema hallid põlled ette isegi siis, kui kandsid teksapükse.

Petseris tehti meile pisike giidituur. Tuuri alguses suundusime me ühest kitsast uksest sisse, igaüks sai ühe küünla, mille ta pidi süütama. Seejärel liikusime kõik koos küünalde valgusel sügavamale koopasse ning õige pea jõudsime ühe metallaia juurde. Kui munk lasi meie venelasel Marial näidata oma telefoniga valgust metallaia poole, oli näha kirste, palju kirste. Munk rääkis juurde, et tolle metallukse taga on ligi 200 inimese surnukehad. Võis tunda, kuidas see paik muutus kõhedaks peale selle lause kuulmist. Ta rääkis meile ka koopa ajaloost, mis oli üpriski huvitav. Sellal, kui me järgmisesse punkti suundusime, mõtlesid kindlasti paljud, kuidas vanal ajal mungad üksinda oma valgusvihu saatel pidid liikuma nendes koobastes. Kõhe!

Järgmises kohas räägiti meile usust. Võin öelda, et kuigi ma ise pole usklik, siis tema jutt oli nii mõjuvõimas, et mine või ise õigeusku. Tolles punktis õpetati meid õigesti endale risti ette lööma, õpetas ka erinevaid palveid ning enne sellest punktist lahkudes tõmbas munk kõigil pisikese pintsliga ristikujuliselt õli otsa ette. Sellal, kui ta seda tegi, hakkas seest kuidagi veel imelikum ning tekkis tunne, et ma olen õiges kohas.
Käisime veel ka kolmandas kohas, kuid seal me ei peatunud kaua, kuna küünlad lakkasid vaikselt põlemast. Väljakäigu poole suundudes võis näha erinevaid kiviplaate seintel. Võite ise arvata, mis plaadid need olid.

Kui me tagasi välja jõudsime ning küünlad ära olime andnud, hakkasid ühel momendil suured kellad lööma. Väga, väga kõhe tunne lõi sisse. Edasi liikusime me ühe suure ehitise taha, kus nägime metskitsi, kes elasid pisikeses puuris, ning toonekurgi, kes vabalt jalutasid murul ringi. Liisa ja Tiia mõtlesid algul, et see koht on küll väga veider, kuna toonekured ei kartnud inimesi, vaid jalutasid rahulikult ringi. Kui õpetaja tõlkis neile munga juttu, said nad teada põhjuse, miks kured niimoodi ringi jalutasid - nad olid vigastatud ning paranesid seal.

Peale huvitavat retke anti meile võimalus süüa munkade sööki ühes ehitises, mis asus kloostrist poole kilomeetri kaugusel. Söök oli lihtne- supp, tatar koos kastmega ning moonisai ja kõrvale morsimoodi jook.

Istusime jälle bussis ja sõitsime pisut vähem kui pool tundi järgmisesse asukohta. Enne, kui asukohta jõudsime, nägime tee ääres “Seto muuseum” silti ning eestlased läksid peale selle sildi nägemist ekstaasi, kuna lootus kohata eestlasi oli suur. Kahjuks pidime suuresti pettuma, kuna me ei läinud Seto muuseumi, läksime hoopis muuseumi, mis asus Seto talumuuseumi kõrval. Meid võttis vastu isealgatatud kellamuuseumi omanik, kes rääkis meile kirikukellade tegemise kunstist. Jakobile meeldis seal väga, kuna muuseumi omanik rääkis huvitavat juttu ning mate-füüsika õpilasena oli tal huvitav. Ka teistele meeldis seal, kuna meil oli võimalus kuulata muuseumi autori kellamängu isetehtud kelladel ning seejärel saime ka ise proovida mängida. Huvitavat juttu kuulates pakkus perenaine ka meile teistmoodi teed ning präänikumoodi küpsist.

Peale muuseumi külastust sõitsime veel pisut ning seejärel peatusime. Enamus meist olid üpriski väsinud ning ei jõudnud bussist väljuda, kuid õpetaja sundis meid. Välja astudes nägime enda ees suurt järve ning üüratut orgu. Olime jõudnud Isborski. Kõndisime läbi surnuaia teisele poole surnuaeda, kust avanes imeilus vaade orule. Kui puud oleks olnud lehtedes, oleks vaade veelgi lummavam olnud. Seejärel suundusime mööda kruusateed Isborski kose poole. Kruusateed mööda kõndides otsustasid Jakob, Matvei ning Andrei võidu joosta - Jakob võitis.

Jõudsime kose juurde. Tõeliselt kaunis! Kose ümbruses rohetas ja kohati jäi mulje, et praegu ei ole aprillikuu, vaid on hoopis juulikuu. Kose juures olid ka luiged, keda toideti Tiia juustusaiaga, mis tal juhuslikult taskusse oli jäänud. Kose juures saime teada, et vesi oli voolanud samas kohas juba 3000 aastat ning keegi ei tea, kust vesi otseselt pärineb. Usklikud võtsid sealt kosevett kaasa pudelis (väidetavalt pidavat vesi olema puhas ning raviva toimega) ning Matvei otsustas nägu ka pesta sealse veega.

Edasi sõitsime me kodu poole. Venelastele võis küll mulje jääda, et eestlased ainult magaks, kuna koguaeg bussiga sõites eestlased magasid.
Kuna päev oli olnud väsitav, siis Tiia ja Anna-Liisa läksid varakult magama, Karina, Liisa ja Jakob aga tegid tavalise külatiiru ja suundusid ka seejärel magama.


Jakob: Selle päeva õhtul hakkasin juba natuke nende jutust aru saama. Sain aru jutu teemast ja suutsin tekstist eristada sõnu, mida ma teadsin. Olin eelmised kaks õhtut lapanud sõnastikke ja internetist otsinud väljendeid, mis olid kordunud ja kõrva jäänud ning need tulid vägagi kasuks. Kodu oli iga päev mulle ainult söömise, magamise ja pesemise koht. Minu päevad möödusidki nii: ärkan, söön, pesen hambad, ekskursioonile, vahetan kodus riided, küla peale jalutama (Matvei oli vist kõigi inimestega külas tuttav - vahet pole, kes vastu tuli, sellele pidi kõva selge häälega "Tere!" ütlema - see tehti pärast esimese kolme inimese möödumist ka mulle selgeks. Ta oli ka hea sõber Juliaga, kes oli eelmine aasta minu õel külas ja minu õde temal.), seejärel koju (umbes kell 22.00), sööma, pesema ja magama.

(славянские ключи ?)

Teine päev - kolmapäev, 19. aprill

Hommikul oli enamusel meist äratus kella seitsmest. Kuigi ärevus oli kõigil hinges eesseisva paari tunni osas koolis, sõid kõik kiirelt hommikusöögi ning hakkasid suunduma kooli poole. Mõni bussiga, mõni jalgsi.

Tunnid algasid sealses koolis 8.30, kuid see ei tähendanud seda, et sa jõuad klassi heal juhul 8.29. Enne tunni algust helises koolis kaks koolikella - esimese järel koguneti klassi (10 min enne tunni algust) ning teine koolikell juhatas tunni sisse. Esimene tund toimus meil juba tuttavas klassis koos tuttava inimesega - ajalooklassis koos kooli direktoriga. Direktor tutvustas meile sealset ümbruskonda ning rääkis rohkem Jammi koolist.

Peale seda tundi algas meil uus tund puidust koolimaja teisel korrusel keemia klassis, kus ei hakanud mitte keemia, vaid hoopis ОБЖ ehk tund, kus õpiti ellujäämist. Meie ette toodi üks Kalašnikov, mille võttis lahti ning pani kokku esmalt õpetaja ise. Seejärel näitasid oma oskusi meie venelased ning peale seda anti ka meile, eestlastele võimalus see relv ise oma käega kokku panna. Enne relva kokkupanekut pidime meelde jätma, mis jupp käib millise jupi järel lahti ning seejärel tagasi kokku.

Jakob oli meist esimene, kes relva kokku ning lahti proovis panna. Kuna ta oli varem relva kokku pannud, käis see kõik tal imelihtsalt. Teisena läks Liisa. Kuna tema ei olnud varasemalt kunagi relva kokku pannud, ei jäänud tal järjekord nii lühikese ajaga meelde, ei läinud tal kokkupanek hästi - õpetaja pidi teda pidevalt aitama. Peale Liisat läksid Karina ja Tiia-Linda klassi ette. Karina otsustas relva ainult kokku panna ja Tiia relva lahti võtta. Kuigi Karina oli Eestis käinud riigikaitse vabaaines ning oli proovinud kokku panna selle raames Eestis ka relva, ei tulnud tal see Venemaal sugugi hästi välja, kuid õpetaja oli abivalmis ja aitas ka teda. Kuna Anna-Liisa ei soovinud relva kokku panna, siis viimasena meist panigi kokku relva Tiia. Kui eestlased olid relva kokku proovinud panna, tulid klassi kaks enesekindlat õpilast - poiss ja tüdruk, kes panid aja peale relva kokku kui võtsid ka lahti. Meil, eestlastel, vajus küll suu lahti, kuna nende käed liikusid väga kiirelt. (VIDEO)

Nagu varasemalt mainitud sai, ei elanud Anna-Liisa koos oma õige perega. Nädala sees oli tal ainus võimalus koos oma venelasega rääkida koolis.
Koolimaja oli huvitav nii oma välimuselt kui ka sisemuselt. Kool nägi väljast välja nagu üks ehtne vana koolimaja, kuid sisenedes lõi kohe välja omapärasus - puidust põrandad, beežikad seinatoonid koridoris ning tapeeditud seinad klassiruumis, kus tapeetidel olid nii lillekesed kui ka laevukesed. Klassid erinesid siiski ka mingil määral. Mõnes klassis olid kahesed pingid, mõnes aga hoopis ühene pink, kus tool oli lauaga ühenduses tänu metalltorule. Kui koolimajast veel rääkida, siis kool ei koosnenud ainult ühest õppehoonest. Esimene kuni kolmas klass õpib suurest majas ligi viiesaja meetri kaugusel väiksemas õppehoones. Kooli söökla asub kooli kõrval ning internaadid kooli lähistel. Koolis õpib ligi 200 õpilast.

Kell pool üksteist lükati meid bussi ning algas sõit Peipsi järve poole, kus meid ootas ees kahe muuseumi külastused.

Kõigepealt käisime me isealgatatud kalandusmuuseumis, kus meile räägiti kalandusküla ajaloost ning veel muust põnevast. Kuigi väljas oli üpriski külm, siis külm meid ei heidutanud. Seejärel suundusime jalgsi A. Nevski muuseumisse, kus saime põhjaliku ülevaate jäälahingust ja selle käigust. Kui Nevski muuseumis oli käidud, suundusime me tagasi kalandusmuuseumisse, kus meile pakuti uhhaad ehk venepärast kalasuppi. Uhhaa nägi täpselt välja selline: suur kalatükk, supileem ning kaks kartulit.

Kui supp oli söödud, tee joodud ning präänikud ja hapukurgid söödud, võtsime suuna Andrei juurde, kus meil avanes võimalus sõita ATVdega looduslikul liivaluitel Peipsi ääres, mis asus otse tema maja taga. Enne seda, kui soovijad ATVdega sõitma asusid, nägime me kõik ühel momendil, kuidas hiiglamasuur tankujuk maja tagant välja ilmus. Kõik olid väga imestunud ning mõtlesid, kas nad saavad ka selles masinas sõita. Kui tank seisma jäi ning tankijuht ukse noortele avas, paistis punasest salongist ühe rõõmsa mehe näolapp, kes noori pardale kutsus. Kõik ronisid sisse v.a. Matvei, kes otsustas reisi nautida masina katusel. Kui kõik sees olid ning me pisut sõitnud olime, küsis masinajuht, kas me soovime natuke vees ka sõita. Eestlased mõtlesid, et noh tiirutame natuke kaldal ning seejärel tuleme tagasi maapinnale, kuid nii see ei läinud. Masinajuht rassis koos oma tankujukiga Peipsi peal ringi, eestlased ja venelased olid hirmunud, kuna mis saab siis, kui masin peaks katki minema? Kuigi vett tuli masinast sisse, siis õpilasi see ei häirinud,- ainult õpetaja närveeris pisut. Nii saigi tankist ühtäkki kruiisilaev ning meist kruiisilaeva reisijad.

Ühel momendil tõmbas masin tagasi kaldale ning näha oli paksu tossu. Keegi ei tea, mis masinaga juhtus, kuid fakt oli see, et Matvei püksid olid läbimärjad peale katusel sõitu. Tagasi Andrei koduhoovi sõites said soovijad kas siis ATV roolis olla või lasta end sõidutada Andrei või tema väikevenna Fjodori poolt.
Peale lõbusõitu läksime A.Nevski kohvikusse, kus meile pakuti imemaitsvat salatit ning spagette.

Kuna päev oli olnud väsitav läksid Tiia ning Anna-Liisa varakult magama. Karina, Jakob ja Liisa tegid õhtuse jalutuskäigu koos oma venelastega ära ning suundusid ka seejärel igaüks oma voodisse.

Сладкий сон!:)

Kevad 2017 - esimene päev, teisipäev, 18. aprill

Juba neljandat korda käisid Viljandi Gümnaasiumi õpilased Jammi koolis vahetusõpilastena, tutvusid kohaliku kultuuriga, elades Vene peredes, ning külastasid erinevaid vaatamisväärsusi.
18. aprillist 26. aprillini elasid Venemaal 5 meie kooli õpilast - 4 teise aasta õpilast ning üks esimese aasta õpilane.


Hakkasime Jammi poole sõitma Viljandi Gümnaasiumi eest kell 11.00. Kõigil oli sees ootusärevus ning põnevus eesootava osas. Kui olime paar tundi sõitnud, jõudsime Eesti-Vene piiripunkti, mille pidime jalgsi ületama.

venemaale.jpg

Venemaalt tuli meile piirile vastu koolibuss Jammi kooli direktoriga isiklikult. Direktor jäi silma koheselt väga rõõmsameelse ning jutuka inimesena. Oli näha, et ta oli meid pikka aega oodanud.
Sõit Jammi poole möödus peamiselt aknast välja vaatamise ja muljetamise saatel. Umbes kell kolm jõudsime koolimaja ette. Bussist välja astudes ning koolimaja poole vaadates võis näha rõõmsameelseid lapsi meile lehvitamas akende pealt. Lehvitasime neile vastu. Meid oli oodatud.

P1090967.JPG


Koolimajja sisenedes suunati meid kooli ajalooklassi, kus ootasid meid meie võõrustajad. Sissejuhatavas tunnis räägiti meile ülejäänud kaheksa päeva plaanist ning meid tutvustati oma peredele. Peale tutvumisvooru pidime minema laiali peredesse. Kõige lähemal koolile elas Jakob, kelle kodust oli kool ainult kiviviske kaugusel. Pooleteise kilomeetri kaugusel elas Liisa ning ligi nelja kilomeetri kaugusel Karina. Tiia-Linda elas 18 kilomeetri kaugusel ning meist kõige kaugemal elas Anna-Liisa, kes elas 37 kilomeetri kaugusel ainult nädalavahetusel, nädala sees elas ta koos Tiiaga.
Suundudes kodu poole, kes autos-kes bussis, võis igaüks veenduda, et Venemaa teed on kohutavad oma sügavate aukude poolest, kuid autojuhte sellised augud seal maal ei häiri.
P1090976.JPG
Tiia-Linda elas väikeses talus. Tal oli peres ema, isa, väikevend, Andrei (vend, kellega kogu aeg koos oli) ning särtsakas koer, kolm kassi ja erinevad kodulinnud, keda perefirmas kasvatati. Algselt oli ta valmistunud ette kordades hullemateks tingimusteks, kuid kohale jõudes oli ta meeldivalt üllatunud. Kogu elamine nägi väga kultuurne välja ning inimesed selles majas külalislahked ja avatud. Muidugi andis tal koheselt vähene venekeele praktika märku. Tiia mõistis, et tulevane nädal tõotas tulla kõva vene keele praktikanädal, kus ei lasta rääkida inglise keeles. Õhtusöögilauas sai ta teada, et pereema on keskhariduse omandanud Narvas ning toodi välja ka eestikeelsed tunnistused ja tänukirjad. Peale seda läks kõvaks eesti keeles rääkimiseks. Ema luges ette kõik sõnad, mida ta eesti keeles teadis. Neid oli umbes kaheksa. Ema, isa, poeg, tütar, leib, piim, palun ja aitäh. Andrei teadis see-eest ainult kahte sõna: “Vana Tallinn”. Edasine vestlus kulges traditsiooniliselt. Ta rääkis venelastele endast, oma perest, Viljandist ja Eestist. Kui jutud olid räägitud oli aeg põhku pugeda.

Jakobile oli kooli vastu tulnud terve pere (v.a. kõige vanem vend, kes oli oma elu peal, kuid kes külastas peret ainult korra Jakobi seal oldud aja jooksul) - isa, ema vanem vend Jaroslav ja tema vennas Matvei, kellega Jakob pidevalt koos oli. Kuigi ta elas maksimum 300 meetri kaugusel koolist, tuldi kohvrite vedamiseks kohale autoga. Kodus anti talle vendade tuba, vennad ise magasid mujal. Toas anti talle aega ainult asjade ära sättimiseks ning kingituste jagamiseks, kuna talle öeldi, et ta läheb koos Matveiga kohe jalutama. Nad jalutasid iga jumala päev, olenemata ilmast. Matvei oli väga sõbralik ning ta ei lõpetanud hetkekski rääkimist, olenemata sellest, et Jakob pooltest sõnadest aru ei saanud. Matvei küsimused olid põhiliselt tema pere ja elamisstiili kohta, mis läksid järjest konkreetsemaks.

Karina pere oli pisut väiksem kui Tiia oma. Tema hostperes oli ainult ema, vanaema ning Polina, kellega tema pidevalt koos oli. Karina üheks suurimaks hirmuks oli see, et ta ei meeldi oma perele, kuid ta eksis. Pere võttis ta hästi rõõmsameelselt ja soojalt vastu. Ta tundis juba esimese päeva õhtul uues peres end hästi koduselt. Keelebarjääri tal ei esinenud, kuna tema koduseks keeles Eestis on vene keel.
P1090978.JPG
Kuna Anna-Liisal oli kaks pere, siis alustame tema nädalasisesest perest ehk Andrei perest.
Anna-Liisa oli väga ärevust täis, kuna ta küll tahtis Venemaal olla, kartis ta siiski mingil määral venelasi. Ajalooklassis sai ta teada, et nädala sees elab ta Tiiaga ning see ajas teda alguses pisut segadusse, kuna keegi polnud seda talle varem maininud.
Andrei juures käisid Tiia ja Anna-Liisa jalutamas Peipsi järve ääres (Andrei kodu asus Peipsi ääres), nad nägid ka ehtsat Vene kauplust ning pidasid õhtupoolikul maha ka ühe männikäbisõja ning ronisid puude otsas. Õhtul näidati neile, millega tegeleb pere ehk laoti letti väga palju ATV-ga seotud sõiduvideoid, mis pidavat olema “MACTEP KLACC.”

Nädalavahetuse peres ehk tema algses peres, kus ta pidi enda teada elama kõik need üheksa päeva, elas üheksa inimest - ema Oksana, isa Ljoša, tütar Anna, kellega Anna-Liisa pidevalt koos oli, ning kolm õde ja kolm venda. Kõige vanem vend õppis Peterburis, Anna-Liisa vanune vend ja väikesed õed Jammi koolis ning kolmeaastane Ljooša elas kodus koos emaga.
Nagu varasemalt mainitud sai, siis Anna-Liisa elas meist kõige kaugemal - 37 km kaugusel väikeses külas, kus inimesed elavad suviti oma suvilates. Väljast vaadatuna tundus tema kodu üüratu suurena, kuid sisse astudes oli pool maja üks suur esik ja ülejäänud alale oli paigutatud neli tuba ja köök. Kõik toad olid pisikesed. Lisaks inimestele olid ta pereliikmeteks ka kolm kassi ja koer.

Esimesel õhtul ei puudutatud eriti pereteemasid, kuna Anna-Liisa Eesti pere on ainult kolmeliikmeline, kuid see-eest pakkus emale väga huvi, miks Anna-Liisa koolis vene keelt õpib. Tema hostema jaoks oli väga veider see, et üks eestlane, kellel pole ei venelastest sugulasi ega ela Venemaal, peaks vene keele selgeks õppima.
Nagu ikka, siis tüdrukuid huvitas milline näeb välja Anna-Liisa vend ning kas Anna-Liisa lokid on mingi aparaadiga tehtud või on need hoopis naturaalsed. Pereisa huvitas ainult üks - kuidas talle Venemaal meeldib?
Kuna Anna-Liisal oli nii palju õdesid-vendi, siis ei tekkinud tal eriti võimalust üksi olla, kuna ta pisikesed õed-vennad hoidsid temast pidevalt kinni, tirisid teda igale poole ja tahtsid ta eest hoolitseda.
Kõige emalikum nendest kõigist oli siiski Anna, kes oli tohutult hoolitsev. Pidevalt muretses, ega Anna-Liisal külm pole, kas ikka kõht on täis. Kui Anna-Liisa proovis korra keelduda toidust, kuna ta kõht polnud tühi, siis Anna ütles talle emaliku tooniga, et sööma peab, niisiis pidi Anna-Liisa etteantud toidu ära sööma. Nagu Anna-Liisa kõikidele eestlastele hiljem üles, siis oma õiges peres ei pidanud ta ise peaga mõtlema - tema "õde" Anna mõtles kõigi eest.

Liisa mäletab selgelt kojuminekut. Nad istusid koos Karinaga koolibussi, et hakata kodu poole sõitma. Ajalooklassis kuulis Liisa eelnevalt, et tema kodu on kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel, kuid kui nad olid bussiga ära sõitnud ligi kolm kilomeetrit, ei mõistnud ta, miks nad nii kaugele sõitnud olid. See tee, mida mööda nad sõitsid, oli täis porilompe, kuid leidus ka teelõike, mis olid üllatavalt korralikud. Kui buss seisma jäi, mõistis ta, miks nad nii kaugele sõitnud olid - Karina maja asus Liisa majast kaugemal ning nüüd oli tal võimalus näha ka Karina maja. Kui Karina oma uue kodu ees bussist väljus koos oma ema ning õega, tabas Liisat korraks pisike kultuurišokk, kuna tema hostema ja õde Maria hakkasid temaga koheselt vene keeles rääkima. Tol momendil mõistis ta, et kuigi ta oskab teha venekeelset giidituuri Viljandis, siis päriselus hakkama saamiseks polnud ta saanud piisavalt praktiseerida oma vene keelt ning seetõttu tundis ta end üpriski abituna.

Liisa pere oli nendest viiest hostperest kõige väiksem. Tema peres oli ainult ema, õde ning kass ja taksikoer. Koju jõudes pakuti talle kala, mis pärilt Peipsi järvest, ning ta püüdis ka perega suhelda vene keeles, mis oli üpriski raske. Tõsiasi on see, et pole viisakas küsida koheselt uude perre saabudes wifi parooli, kuid Google Translate oli tol momendil ta ainsaks pääseteeks.
Järgmisel momendil astusid uksest sisse Karina ning tema õde Polina. Õige pea ka Matvei koos oma eestlase Jakobiga. Nad jõid kõik koos teed (teed juuakse Venemaal küll kõige peale. Ühel päeval jõi Liisa teed kuus korda päevas!) ning läksid peale seda Jammi peale jalutama, venelased lubasid küla tutvustada. Õhtu oli küll külm, kuid taevas helesinine ning oli meeldiv jälle suhelda eesti keeles eestlastega. Esimesel päeval oli meil jalutades nagu kaks gruppi - eestlased ja venelased, Karina tõlk nende kahe rahvuse vahel.
Kuna Liisa majas oli ka kuivkäimla ning majas tuli vett ainult köögi kraanist, tehti ekstra tema jaoks iga päev sauna. Meid hoiatati ka selle eest Eestis, et kui sauna tehakse, siis ikka iga päev ekstra eestlase jaoks ning eestlane peaks viisakusest kaima sellisel juhul iga päev saunas.
СПОКОЙНОЙ НОЧИ!

P1090977.JPG


esmaspäev, 30. november 2015

Kolmapäev, 28.oktoober 2015


Päev algas kurvalt. Kooli jõudes sai valatud juba esimesi pisaraid. 

Kes tahtis, käis veel viimastes tavatundides, kuid meile oli ka organiseeritud vene kirjandust tutvustav tund. Õpetaja rääkis väga aeglaselt ja selgelt, et ikka kõik aru saaksid. Siiski tõlkis Jevgenia Pavlovna igaks juhuks teksti ka eesti keelde. Esitleti kuulsamaid kuldse ajastu kirjanikke nagu Puškin, Tolstoi, Dostojevski ja Tšehhov. Samuti toodi välja Nobeli kirjanduspreemia laureaadid: Bunin, Pasternak, Šolohov, Solženitsõn, Brodski.  

Käisime II maailmasõja sõjakabeli avamisel, mis asus koolist 200 m kaugusel ning kohal oli ka televisioon. Tegime viimased tiirud küla peal ja raiskamise oma viimased kopikad poes „Kolosok“ igasuguste maiustuste peale. Tagasi kooli jõudes kuulasime tavapäraselt pikal vahetunnil kõlaritest vene mussi ja einestasime sööklas. 

Pärast söömist „Bõstra Bõstra!!“ – algas tervisepäev, mis sarnanes meie üritusega „Reipalt koolipinki“. Ülesanded jaotati klasside vahel ära ning edu saavutamiseks pidi võimalikult kiiresti 7 tegevuspunkti läbima. Pärast rabelemist kogunesime kõik kooli ette, kus Aleksei ja Anton näitasid meile viimaseid tantsuliigutusi. Meid kutsuti kogu kooli ette ning jagati väikseid kingitusi. „Do vstretši!“ hüüdis meile terve kool kooris ning see oli meile murdepunktiks. 



Jätsime perede ja kooliga hüvasti ning asusime koos oma võõrustajatega piiri poole sõitma. Saime tunda veel viimaseid auklike teid, tegime nalja ja jätsime 5 kuuks hüvasti oma armsate vene sõpradega.





Ületasime piiri edukalt ja seekord kotte läbi ei otsitud. Eestisse jõudsime kell 17. Koduteel saatis meid suur kollane kuu, mis valgustas isegi bussi sisemust.




Ofigenno, potalok, baklažan, eta naša tjema, suss, moja tusa, vassilkovi tšai, tsjornõi kolosok! Need on meie uued siseringi naljad.

DO VSTRETŠI!

Teisipäev, 27. oktoober 2015


Väljasõit Pihkvasse (Pskov). Külastasime Pihkva kindlust.

Pihkva oli olnud üks kahest Hansa linnast Venemaal (teine on Novgorod). Linnas olid säilinud paljud keskaegsed kultuurimälestised.  Keskaegse linna kindluse müür oli ligikaudu 9 km pikk (Tallinna ümbritsev müür on vaid 3 km). Kindlus paiknes Velikaja (tõlkes suursugune) jõe ja Pihkva jõe kohtumispaigas. Kindluses paiknes kunagi ligikaudu 20 kirikut, ametiasutused, laohooned, nõupidamise plats ning Troitski katedraal, kuhu meil oli võimalik siseneda. Kiriku tegi eriliseks 7-korruseline ikonostaas, mille vaatamiseks pidi pea nii kuklasse panema kui võimalik. Väljas sadas vihma ning puhus külm tuul – soe kirik tervitas meid viiruki lõhnaga.


Sõitsime bussiga Aleksander Nevski ausamba juurde, kust avanes hingemattev vaade Pihkva linnale, Pihkva ja Peipsi järvele. Pamjatnik oli pronksist ning hiiglaslik. Tõsiselt hiiglaslik. Aleksander Nevski oli osav strateeg, kes ühendas vene väed Jäälahingus. Lahing toimus Peipsi järve kõige kitsamas kohas (PS! Jaanus kavatseb kunagi sealt Eesti-Vene piiri ületada).


Lõunatasime keskaegse interjööriga kohvikus, kus avanes vaade linnale.

Õhtul olid etteasted vene muinasjuttudest erinevates žanrites. Nt muinasjutt „Naeris“ oli tehtud Bollywoodi stiilis, „Kolm karu“ tõsielusarjana, melodraama „Kakuke“, uudistesaade „Kana Rjaba“. Etendused olid valminud minimaalse ajaga, kuid kenasti lahendatud. Molotsõ! Naerda sai kõht kõveras.


Pärast etendusi oli disko. Tantsisime palju ja nautisime viimast õhtut täiega!




Esmaspäev, 26.oktoober 2015


Täna oli spordipäev, aga enne seda toimusid tunnid. Hommikul kirjutasime kolm tundi jutti blogi. Toreda üllatusena saabus meie juurde direktor Ülle Luisk. Ta oli sõitnud neli tundi Peterburist ja jõudis meie juurde kella kümneks (kell kuus juba väljasõit, uhh).



Kes sai mahti blogi juurest eemale minna, külastas tunde. Annemai ja Marie võtsid osa kolmanda klassi loodusõpetusest ja kirjandusloost. Viimases oli teemaks Puškini luule. Šerelin sai aga võimaluse esimest korda saksa keele tunnis ja bioloogias olla.

Pärast tunde viis buss 9.-11. klassi õpilased kaarhalli, mis asus täitsa metsa sees. Kuna Jammi koolil oma võimlat pole, käivad õpilased kehalises kasvatuses seal. Külm oli. Gaasi pole, sest raha sai otsa. Samas motiveeris külm spordibaas end kiiremini liigutama, ja andis võistlustel ehk paremaid tulemusi.

Jammi kooli spordipäev erines hoopis meie enda põhikooli kogemustest. Õpilased jagati klasside kaupa kolme võistkonda. Algasid teatevõistlused. Harjutused olid põnevad ja sobiksid hästi ka rebastepäeva teatejooksudeks. Siinkohal väike ülevaade harjutustest. NB! Tulevased abituriendid, siin on teile soovituslik lugemisvara.

Soojenduseks kümme kükki, käed ees (ras, dva, tri, tšetõre)
1. Võrkpall käes, jooks ümber mati ja tagasi võistkonna juurde.
2. Võimlemispulgaga võrkpalli enda ees ajamine ümber mati ja tagasi (sarnasus saalihokiga)
3. Võimlemispulgast üle astumine ja pärast ilma pulka lahti laskmata üle pea ette toomine.
4. Ühes käes pinksireket, mille peal tennisepall tasakaalus ja samal ajal jalaga korvpalli löömine.
5. Jooks korvpalli põrgatades, kusjuures ühel hetkel astud pingile ja jooksed seal, põrgatades palli edasi.
6. Korvpalli püüdmine õhust maha istudes ja püsti tõustes
7. Korvpalliga jooks matini (mati taga seisis kaaslane), kellele visatakse jalgade vahelt korvpall. Nagu teeks pooleldi kukerpalli.
8. Ühes käes võrkpall ja teises korvpall. Käed mõlemale küljele välja sirutatud. Mati juures pallide maha laskmine ja uuesti kahe käega nende püüdmine. Jooks tagasi.
9. Jooks jooneni, käes pall (distants 30m). Vise selja tagant ette, püüe. Põrgatades tagasi võistkonna juurde.
10. Poiss ja tüdruk on selgadega vastamisi, nende vahel on korvpall. Koos liigutakse, külg ees, galopeerides matini ja samamoodi tagasi.

Pärast rivistati kõik üles, loeti kokku punktid. Võitjad aga jälgisid, et kaotajad ikka kätekõverdusi teeksid. Kojusõit.