Kolmapäev, 28.oktoober 2015

Päev algas kurvalt. Kooli jõudes sai valatud juba esimesi pisaraid. 

Kes tahtis, käis veel viimastes tavatundides, kuid meile oli ka organiseeritud vene kirjandust tutvustav tund. Õpetaja rääkis väga aeglaselt ja selgelt, et ikka kõik aru saaksid. Siiski tõlkis Jevgenia Pavlovna igaks juhuks teksti ka eesti keelde. Esitleti kuulsamaid kuldse ajastu kirjanikke nagu Puškin, Tolstoi, Dostojevski ja Tšehhov. Samuti toodi välja Nobeli kirjanduspreemia laureaadid: Bunin, Pasternak, Šolohov, Solženitsõn, Brodski.  

Käisime II maailmasõja sõjakabeli avamisel, mis asus koolist 200 m kaugusel ning kohal oli ka televisioon. Tegime viimased tiirud küla peal ja raiskamise oma viimased kopikad poes „Kolosok“ igasuguste maiustuste peale. Tagasi kooli jõudes kuulasime tavapäraselt pikal vahetunnil kõlaritest vene mussi ja einestasime sööklas. 

Pärast söömist „Bõstra Bõstra!!“ – algas tervisepäev, mis sarnanes meie üritusega „Reipalt koolipinki“. Ülesanded jaotati klasside vahel ära ning edu saavutamiseks pidi võimalikult kiiresti 7 tegevuspunkti läbima. Pärast rabelemist kogunesime kõik kooli ette, kus Aleksei ja Anton näitasid meile viimaseid tantsuliigutusi. Meid kutsuti kogu kooli ette ning jagati väikseid kingitusi. „Do vstretši!“ hüüdis meile terve kool kooris ning see oli meile murdepunktiks. 

Jätsime perede ja kooliga hüvasti ning asusime koos oma võõrustajatega piiri poole sõitma. Saime tunda veel viimaseid auklike teid, tegime nalja ja jätsime 5 kuuks hüvasti oma armsate vene sõpradega.

Ületasime piiri edukalt ja seekord kotte läbi ei otsitud. Eestisse jõudsime kell 17. Koduteel saatis meid suur kollane kuu, mis valgustas isegi bussi sisemust.

Ofigenno, potalok, baklažan, eta naša tjema, suss, moja tusa, vassilkovi tšai, tsjornõi kolosok! Need on meie uued siseringi naljad.

DO VSTRETŠI!

Teisipäev, 27. oktoober 2015

Väljasõit Pihkvasse (Pskov). Külastasime Pihkva kindlust.

Pihkva oli olnud üks kahest Hansa linnast Venemaal (teine on Novgorod). Linnas olid säilinud paljud keskaegsed kultuurimälestised.  Keskaegse linna kindluse müür oli ligikaudu 9 km pikk (Tallinna ümbritsev müür on vaid 3 km). Kindlus paiknes Velikaja (tõlkes suursugune) jõe ja Pihkva jõe kohtumispaigas. Kindluses paiknes kunagi ligikaudu 20 kirikut, ametiasutused, laohooned, nõupidamise plats ning Troitski katedraal, kuhu meil oli võimalik siseneda. Kiriku tegi eriliseks 7-korruseline ikonostaas, mille vaatamiseks pidi pea nii kuklasse panema kui võimalik. Väljas sadas vihma ning puhus külm tuul – soe kirik tervitas meid viiruki lõhnaga.

Sõitsime bussiga Aleksander Nevski ausamba juurde, kust avanes hingemattev vaade Pihkva linnale, Pihkva ja Peipsi järvele. Pamjatnik oli pronksist ning hiiglaslik. Tõsiselt hiiglaslik. Aleksander Nevski oli osav strateeg, kes ühendas vene väed Jäälahingus. Lahing toimus Peipsi järve kõige kitsamas kohas (PS! Jaanus kavatseb kunagi sealt Eesti-Vene piiri ületada).

Lõunatasime keskaegse interjööriga kohvikus, kus avanes vaade linnale.

Õhtul olid etteasted vene muinasjuttudest erinevates žanrites. Nt muinasjutt „Naeris“ oli tehtud Bollywoodi stiilis, „Kolm karu“ tõsielusarjana, melodraama „Kakuke“, uudistesaade „Kana Rjaba“. Etendused olid valminud minimaalse ajaga, kuid kenasti lahendatud. Molotsõ! Naerda sai kõht kõveras.

Pärast etendusi oli disko. Tantsisime palju ja nautisime viimast õhtut täiega!

Esmaspäev, 26.oktoober 2015

Täna oli spordipäev, aga enne seda toimusid tunnid. Hommikul kirjutasime kolm tundi jutti blogi. Toreda üllatusena saabus meie juurde direktor Ülle Luisk. Ta oli sõitnud neli tundi Peterburist ja jõudis meie juurde kella kümneks (kell kuus juba väljasõit, uhh).



Kes sai mahti blogi juurest eemale minna, külastas tunde. Annemai ja Marie võtsid osa kolmanda klassi loodusõpetusest ja kirjandusloost. Viimases oli teemaks Puškini luule. Šerelin sai aga võimaluse esimest korda saksa keele tunnis ja bioloogias olla.

Pärast tunde viis buss 9.-11. klassi õpilased kaarhalli, mis asus täitsa metsa sees. Kuna Jammi koolil oma võimlat pole, käivad õpilased kehalises kasvatuses seal. Külm oli. Gaasi pole, sest raha sai otsa. Samas motiveeris külm spordibaas end kiiremini liigutama, ja andis võistlustel ehk paremaid tulemusi.

Jammi kooli spordipäev erines hoopis meie enda põhikooli kogemustest. Õpilased jagati klasside kaupa kolme võistkonda. Algasid teatevõistlused. Harjutused olid põnevad ja sobiksid hästi ka rebastepäeva teatejooksudeks. Siinkohal väike ülevaade harjutustest. NB! Tulevased abituriendid, siin on teile soovituslik lugemisvara.

Soojenduseks kümme kükki, käed ees (ras, dva, tri, tšetõre)
1. Võrkpall käes, jooks ümber mati ja tagasi võistkonna juurde.
2. Võimlemispulgaga võrkpalli enda ees ajamine ümber mati ja tagasi (sarnasus saalihokiga)
3. Võimlemispulgast üle astumine ja pärast ilma pulka lahti laskmata üle pea ette toomine.
4. Ühes käes pinksireket, mille peal tennisepall tasakaalus ja samal ajal jalaga korvpalli löömine.
5. Jooks korvpalli põrgatades, kusjuures ühel hetkel astud pingile ja jooksed seal, põrgatades palli edasi.
6. Korvpalli püüdmine õhust maha istudes ja püsti tõustes
7. Korvpalliga jooks matini (mati taga seisis kaaslane), kellele visatakse jalgade vahelt korvpall. Nagu teeks pooleldi kukerpalli.
8. Ühes käes võrkpall ja teises korvpall. Käed mõlemale küljele välja sirutatud. Mati juures pallide maha laskmine ja uuesti kahe käega nende püüdmine. Jooks tagasi.
9. Jooks jooneni, käes pall (distants 30m). Vise selja tagant ette, püüe. Põrgatades tagasi võistkonna juurde.
10. Poiss ja tüdruk on selgadega vastamisi, nende vahel on korvpall. Koos liigutakse, külg ees, galopeerides matini ja samamoodi tagasi.

Pärast rivistati kõik üles, loeti kokku punktid. Võitjad aga jälgisid, et kaotajad ikka kätekõverdusi teeksid. Kojusõit.

Pühapäev, 25.oktoober 2015

Perepäev. Lõppude lõpuks saime magada nii kaua kui tahtsime.

Hommikul olime kodudes ja pärastlõunal sõitsime Andrei juurde. Igaüks võttis külakosti kaasa. Sõime ülipehmet šašlõkki, omapäraseid salateid, muraveinikut (purustatud küpsised, mis on segatud iirisega ja peale puistatud mooniseemnetega). Olesklesime niisama. Mängisime lauatennist ja sulgpalli, hüppasime batuudil, kõndisime Peipsi järve ääres, jõime teed ja sõitsime ATVdega (kvadratšõkl). 

Pimeduse saabudes kolisime sooja sauna. Kes tahtis, võttis leili, vihtles, mängis malet, sõi sihvkat või tegi midagi muud. Jaanus õppis malet mängima. 

Koju tagasi tulles leidsime jõudu veel jalutama minna. Saime tunda adrenaliinilaksu kõndides mahajäetud majades.

Vahva päev.

Laupäev 24.oktoober 2015

Täna oli väljasõit vanadele Eesti aladele – Petserisse ja Isborski. Külastasime Petseri (Petšorõ) mungakloostrit, mis on üks ilusamatest kloostritest, mida pole 700 a. jooksul vallutatud. Isegi nõukogude ajal ei suletud seda kloostrit. Giid rääkis kloostri kohta legendi, et Ivan Julm ei tahtnud, et kloostrit ümbritseks kaitsemüür ning lubas teha vaid härja naha suuruse kaitsemüüri. Kuid targad mehed lõikasid härja naha peenikeseks ribaks ning müüri pikkuseks sai 820 meetrit. Peštšera tähendab koopaid, sest kloostri all paiknevad liivakivist koopad, kuhu on maetud ligikaudu 10 000 inimest. Kloostri juures oli väike loomaaed - oravad, faasanid ja isegi metskits said pühas paigas elada.

Pärast lõunapausi Musta Kassi kohvikus, sõitsime Isborski külla. Väga looduskaunis kohas paiknes kalmistu, jõgi, allikad, kindlus ja suveniiriputkad. Hauatahvlitelt võis leida eesti nimedega inimesi. Jões oli vesi väga madal, kuid sarnaselt Viljandi järvega sõitsid ka seal Hansa ajal suured laevad. All jõeorus oli umbes seitse allikat, millest igaüks uskumuse kohaselt pakkus midagi nii kehale kui vaimule (nt tervist ja armastust). Kuid ühest allikast ei tohi vett juua, sest seal voolavad neidude pisarad. Kuid keegi ei tea, milline on pisaraallikas - kõik babuškad räägivad erinevat juttu. Järvel olid ka luiged ja pardid.

Edasi liikusime Isborski kindluse juurde, kus meile tehti ekskursioon. Kindlus oli hästi restaureeritud. Paksud müürid, salakäik, ristimärgid seinal ja künkapealne asukoht tegid sellest raskestivallutatava kindluse.

Meie bussiks olnud uus Ford suri tagasiteel välja (blin!). Hõiskasime rõõmust, kui elektroonika jälle funkama hakkas. Külastasime Pihkva kaubanduskeskust. Toidupood sarnases turuga, sest lahtiseid toidulette oli palju. Šerelin ostis viimaks omale ihaldatud läki-läki (šhapka ušanka).

Õhtul patseerisime küla peal ning Annemai sai tunda tõelist vene sauna.

Reede 23.oktoober 2015

Reedet alustasime korralike kooliõpilastena algebra ja ajalooga. Tutvusime külma sõjaga. Reedese päeva tunniplaan oli teistsugune, veidi lühem. 

Lõunaks sõime kohupiimavormi ja jõime kohvimaitselist kakaod. Peale lühendatud tunde oli meil võimalus tutvuda saviga. Voolimist juhendas savikunstnik Jelena, kes väga armastas oma tööd. Kõigile anti tükk savi, millest vormusid kujud. Šerelinil potsataja (tšeburaska), Annemail elevant (slon), Mariel krokodill Gena, Jaanusel pingviin, Kristil karumõmm, Liinal siil. 

Voolimise ajal rääkis Jelena meile oma tööst, savist, kunstnikuks olemisest, meistritest. Lisaks veel põnevaid lugusid kaasa võetud kujudest. Anton ja Marie tegid vilebändi.