Päev algas kurvalt. Kooli jõudes sai valatud juba esimesi
pisaraid.
Kes tahtis, käis veel viimastes tavatundides, kuid meile oli ka
organiseeritud vene kirjandust tutvustav tund. Õpetaja rääkis väga aeglaselt ja
selgelt, et ikka kõik aru saaksid. Siiski tõlkis Jevgenia Pavlovna igaks juhuks
teksti ka eesti keelde. Esitleti kuulsamaid kuldse ajastu kirjanikke nagu
Puškin, Tolstoi, Dostojevski ja Tšehhov. Samuti toodi välja Nobeli
kirjanduspreemia laureaadid: Bunin, Pasternak, Šolohov, Solženitsõn, Brodski.
Käisime II maailmasõja sõjakabeli avamisel,
mis asus koolist 200 m kaugusel ning kohal oli ka televisioon. Tegime viimased
tiirud küla peal ja raiskamise oma viimased kopikad poes „Kolosok“ igasuguste
maiustuste peale. Tagasi kooli jõudes kuulasime tavapäraselt pikal vahetunnil
kõlaritest vene mussi ja einestasime sööklas.
Pärast söömist „Bõstra Bõstra!!“
– algas tervisepäev, mis sarnanes meie üritusega „Reipalt koolipinki“.
Ülesanded jaotati klasside vahel ära ning edu saavutamiseks pidi võimalikult
kiiresti 7 tegevuspunkti läbima. Pärast rabelemist kogunesime kõik kooli ette,
kus Aleksei ja Anton näitasid meile viimaseid tantsuliigutusi. Meid kutsuti
kogu kooli ette ning jagati väikseid kingitusi. „Do vstretši!“ hüüdis meile
terve kool kooris ning see oli meile murdepunktiks.
Jätsime perede ja kooliga hüvasti ning asusime koos oma võõrustajatega piiri poole sõitma. Saime tunda veel viimaseid auklike teid, tegime nalja ja jätsime 5 kuuks hüvasti oma armsate vene sõpradega.
Ületasime piiri edukalt ja seekord kotte läbi ei otsitud. Eestisse jõudsime kell 17. Koduteel saatis meid suur kollane kuu, mis valgustas isegi bussi sisemust.
Ofigenno, potalok, baklažan, eta naša tjema, suss, moja
tusa, vassilkovi tšai, tsjornõi kolosok! Need on meie uued siseringi naljad.
DO VSTRETŠI!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar