Pühapäev, 25.oktoober 2015

Perepäev. Lõppude lõpuks saime magada nii kaua kui tahtsime.

Hommikul olime kodudes ja pärastlõunal sõitsime Andrei juurde. Igaüks võttis külakosti kaasa. Sõime ülipehmet šašlõkki, omapäraseid salateid, muraveinikut (purustatud küpsised, mis on segatud iirisega ja peale puistatud mooniseemnetega). Olesklesime niisama. Mängisime lauatennist ja sulgpalli, hüppasime batuudil, kõndisime Peipsi järve ääres, jõime teed ja sõitsime ATVdega (kvadratšõkl). 

Pimeduse saabudes kolisime sooja sauna. Kes tahtis, võttis leili, vihtles, mängis malet, sõi sihvkat või tegi midagi muud. Jaanus õppis malet mängima. 

Koju tagasi tulles leidsime jõudu veel jalutama minna. Saime tunda adrenaliinilaksu kõndides mahajäetud majades.

Vahva päev.

Laupäev 24.oktoober 2015

Täna oli väljasõit vanadele Eesti aladele – Petserisse ja Isborski. Külastasime Petseri (Petšorõ) mungakloostrit, mis on üks ilusamatest kloostritest, mida pole 700 a. jooksul vallutatud. Isegi nõukogude ajal ei suletud seda kloostrit. Giid rääkis kloostri kohta legendi, et Ivan Julm ei tahtnud, et kloostrit ümbritseks kaitsemüür ning lubas teha vaid härja naha suuruse kaitsemüüri. Kuid targad mehed lõikasid härja naha peenikeseks ribaks ning müüri pikkuseks sai 820 meetrit. Peštšera tähendab koopaid, sest kloostri all paiknevad liivakivist koopad, kuhu on maetud ligikaudu 10 000 inimest. Kloostri juures oli väike loomaaed - oravad, faasanid ja isegi metskits said pühas paigas elada.

Pärast lõunapausi Musta Kassi kohvikus, sõitsime Isborski külla. Väga looduskaunis kohas paiknes kalmistu, jõgi, allikad, kindlus ja suveniiriputkad. Hauatahvlitelt võis leida eesti nimedega inimesi. Jões oli vesi väga madal, kuid sarnaselt Viljandi järvega sõitsid ka seal Hansa ajal suured laevad. All jõeorus oli umbes seitse allikat, millest igaüks uskumuse kohaselt pakkus midagi nii kehale kui vaimule (nt tervist ja armastust). Kuid ühest allikast ei tohi vett juua, sest seal voolavad neidude pisarad. Kuid keegi ei tea, milline on pisaraallikas - kõik babuškad räägivad erinevat juttu. Järvel olid ka luiged ja pardid.

Edasi liikusime Isborski kindluse juurde, kus meile tehti ekskursioon. Kindlus oli hästi restaureeritud. Paksud müürid, salakäik, ristimärgid seinal ja künkapealne asukoht tegid sellest raskestivallutatava kindluse.

Meie bussiks olnud uus Ford suri tagasiteel välja (blin!). Hõiskasime rõõmust, kui elektroonika jälle funkama hakkas. Külastasime Pihkva kaubanduskeskust. Toidupood sarnases turuga, sest lahtiseid toidulette oli palju. Šerelin ostis viimaks omale ihaldatud läki-läki (šhapka ušanka).

Õhtul patseerisime küla peal ning Annemai sai tunda tõelist vene sauna.

Reede 23.oktoober 2015

Reedet alustasime korralike kooliõpilastena algebra ja ajalooga. Tutvusime külma sõjaga. Reedese päeva tunniplaan oli teistsugune, veidi lühem. 

Lõunaks sõime kohupiimavormi ja jõime kohvimaitselist kakaod. Peale lühendatud tunde oli meil võimalus tutvuda saviga. Voolimist juhendas savikunstnik Jelena, kes väga armastas oma tööd. Kõigile anti tükk savi, millest vormusid kujud. Šerelinil potsataja (tšeburaska), Annemail elevant (slon), Mariel krokodill Gena, Jaanusel pingviin, Kristil karumõmm, Liinal siil. 

Voolimise ajal rääkis Jelena meile oma tööst, savist, kunstnikuks olemisest, meistritest. Lisaks veel põnevaid lugusid kaasa võetud kujudest. Anton ja Marie tegid vilebändi. 

Neljapäev 22.oktoober 2015

Täna sõitsime bussiga Novgorodi, mis asus 5-6 h bussisõidu kaugusel Jammist. Startisime 6.30 ning loksusime 5 ja pool tundi mööda Venemaa teid. Muideks, lastebusside lubatud piirkiirus Venemaal on 60 km/h, kindlasti ületasime seda.

Novgorodis külastasime vabaõhumuuseumi Vitoslavl, kuhu  olid kokku viidud vanad vene talumajad ja vanad puust kirikud. Eesti regielamu tundus vene „valge“ (maja, kust suits korstnast väljub) talumajaga võrreldes paras hurtsik.  Majad olid ehitatud ilma vundamendita, kivide peale. Võis märgata sarnasusi Eesti regielamutega – loomad ja inimesed elasid ühe katuse all. Astusime sisse ühte valge maja tuppa, kus asusid söögituba ja köök. Meie jaoks oli huvitav ka kõige tähtsam koht - punane nurk, kus seisis Ikoon. Magamisasemed asusid lae all (30 cm laest).

Pärast vabaõhumuuseumi külastamist sõitsime Novgorodi. Alguses külastasime Jaroslavovo dvorištše – kauplejate linnaosa. Kirikute platsile  on jäänud 7 20-st kirikust, mida olid ehitanud kaupmehed ja vürstid. Selle platsi peal hakati kasutama kaaluetalone. Ümber ühe kiriku jooksime 3 ringi – pidavat heale mehele saama. Novgorod on hansalinn. Suurelt kaardilt leidsime ka meie Fellini. Kahjuks oli hansalinnade vappidega „Hansapurskkaev“ talveks kaetud.

Edasi suundusime Novgorodi kremli kõige tähtsamasse  kirikusse – Sofia katedraali, kus oli ikonostaas ehk ikoonidega kaetud sein. Kiriku paksud tugitalad olid kaetud freskolaadsete maalide (ikoonid) ja mustritega (meenutas islami kirikut). Värvitoonid olid pehmed, tumedad, ei säranud – kogu kirik oli väga kodune, võrreldes näiteks Itaalia kirikutega. Kiriku peauks oli piiblijutustuste ainetel pronksist valmistatud ning rännanud Poolas, Leedus, Saksamaal. Uks avatakse ainult 12 korda aastas – kõige tähtsamate kirikupühade korral.

Nüüd juhatas giid meid võimsa ausamba juurde, mis on pühendatud  vene riigi 1000nda aastapäevale. Vene riik sündis aastal 862 ning ristiusk võeti vastu aastal 988 p.k. Kõik vene riigi tähtsamad riigimehed, pühakud, kunstiinimesed, teadlased ning väejuhid olid pronksi valatud. Veidi harjumatu oli, et giidile ei plaksutatud kui ta lõpetas. Saime osta suveniire ning sõitsime väiksesse supermarketisse. Einestasime kohvikus „Tšainaja loška“ (teelusikas) ja tutvusime vene kompvekkidega.

Jammi saabusime 21.30.