Võtsime taskust välja sõnastikud,
bussijuht küsis: „Ise lähete Venemaale, aga keelt ei oska?“. Vastasime: „Lähme
õppima!“ Alustasime sõitu.
Tartus peatusime ja saime kätte viisadega passid.
Edasi sõitsime Koidula piiripunkti. Naeratada ei tohtinud. Läbisime piiritsooni
jalgsi, piirivalvurid vaatasid meie
passe ja võrdlesid nägusid passipiltidega. Täitsime üliväikses kirjas
migratsioonikaardi, eelnevalt olime teinud mustandi, et nii tähtis paber rikutud
ei saaks mõne numbri või täheveaga. Tollikontrollis vaadati üle kaks suuremat
kohvrit, et ega me salakaupa ei vea. Õpetaja Ženja ja Liina kohvrid said veidi
värsket õhku.
Liikusime piirialast välja, tagasi vaadates nägime
päikeseloojangu paistel säravaid kuldseid kasepuid männimetsa sees.
„Zdrastvuite!“ meid võttis vastu Jammi kooli
direktor Aleksander Nikolajevitš. Vastas oli uus buss, sirgete seljatugedega. Ženja ütles mitu korda, et meil vedas.
Eelmine buss oli traktorimootoriga roostes lobudik olnud. Meie omas oli veel
mõne istme küljes pakkekilet näha ja läbisõit oli ainult 1000 kilomeetrit. Sõitsime
läbi Pihkva ja jõudsime Jammi, kus perekonnad meid juba ootasid. Läksime koju.
Avaldusid esimesed keelebarjäärid. J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar