Täna oli väljasõit vanadele Eesti
aladele – Petserisse ja Isborski. Külastasime Petseri (Petšorõ) mungakloostrit,
mis on üks ilusamatest kloostritest, mida pole 700 a. jooksul vallutatud. Isegi
nõukogude ajal ei suletud seda kloostrit. Giid rääkis kloostri kohta legendi,
et Ivan Julm ei tahtnud, et kloostrit ümbritseks kaitsemüür ning lubas teha
vaid härja naha suuruse kaitsemüüri. Kuid targad mehed lõikasid härja naha
peenikeseks ribaks ning müüri pikkuseks sai 820 meetrit. Peštšera tähendab
koopaid, sest kloostri all paiknevad liivakivist koopad, kuhu on maetud
ligikaudu 10 000 inimest. Kloostri juures oli väike loomaaed - oravad, faasanid
ja isegi metskits said pühas paigas elada.
Pärast lõunapausi Musta Kassi
kohvikus, sõitsime Isborski külla. Väga looduskaunis kohas paiknes kalmistu,
jõgi, allikad, kindlus ja suveniiriputkad. Hauatahvlitelt võis leida eesti
nimedega inimesi. Jões oli vesi väga madal, kuid sarnaselt Viljandi järvega
sõitsid ka seal Hansa ajal suured laevad. All jõeorus oli umbes seitse allikat,
millest igaüks uskumuse kohaselt pakkus midagi nii kehale kui vaimule (nt
tervist ja armastust). Kuid ühest allikast ei tohi vett juua, sest seal
voolavad neidude pisarad. Kuid keegi ei tea, milline on pisaraallikas - kõik
babuškad räägivad erinevat juttu. Järvel olid ka luiged ja pardid.
Edasi liikusime Isborski kindluse
juurde, kus meile tehti ekskursioon. Kindlus oli hästi restaureeritud. Paksud
müürid, salakäik, ristimärgid seinal ja künkapealne asukoht tegid sellest
raskestivallutatava kindluse.
Meie bussiks olnud uus Ford suri
tagasiteel välja (blin!). Hõiskasime rõõmust, kui elektroonika jälle funkama
hakkas. Külastasime Pihkva kaubanduskeskust. Toidupood sarnases turuga, sest
lahtiseid toidulette oli palju. Šerelin ostis viimaks omale ihaldatud läki-läki
(šhapka ušanka).
Õhtul patseerisime küla peal ning
Annemai sai tunda tõelist vene sauna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar