Hommikul algasid tunnid kell 8.30
– kes tuli kollase koolibussiga, kes mõne muu transpordivahendiga. Esimene tund
oli Russki literatura i jazõk , kus tutvusime näidendiga „Gore ot uma“ (häda mõistuse pärast). Šerelin ja Jaanus võtsid aga osa kehalise kasvatuse
tunnist. Nende jutu järgi pidi see olema Eesti omast täiesti erinev.
Teise
tunni ajal tutvustas kooli direktor meile Jammi ja oblastit lähemalt – puhast
loodust, ajalugu, kooli jne. Kolmas tund oli ajalugu, kus käis Annemai –
teemaks aeg enne teist maailmasõda. Ülejäänud
pidasid vapralt vastu informaatikatunni, kus õpiti programmeerimise kodanikud nägid tõelist digipööret vene
külakoolis. „Vapshee ne panimaju“ , võis eestlaste pinkidest kosta kui tegeleti
arvude kahendsüsteemi teisendamisega.
Tunnid läbi, võtsime koos oma
võõrustajatega ette sõidu Samolva kalurikülla, kus külastasime kohalikku
koduloomuuseumi. Meid tervitati vana vene kombe kohaselt leiva ja soolaga, ning
loomulikult lauluga. Seal sõime ka lõunat: samovaris tehtud teed ja uhhaad.
Uhhaa oli omaette kogemus, sest enamik meie seltskonnast sõi seda legendaarset
kalasuppi vist esimest korda.
Muuseumis
oli ka kuldkala, kelle käest võis midagi soovida. Sooviks oli, et kohalikud teed oleksid
paremas seisukorras (no vene teed on tõesti kohutavad pekiväristajad :D). Aga tõenäoliselt
oleks kuldkala meile selle asemel ükssarvikut pakkunud – niivõrd võimatu on see
soov.
Õhtupooliku veetsime imekaunis
Peipsi-äärses kandis, kus elab Annemai võõrustaja Andrei oma perega. Jammist on
see umbes 25 km kaugusel. Seal sõitsid kõik, kaasa arvatud õpetaja, ATVdega.
Andrei isa ja tema kaks poega moodustavad ATV tiimi (mototiimi), millega nad
käivad võistlemas. Neil on järve äärde tehtud krossirada. Andrei näitas meile
oma oskusi ja trikke ka vees.
Sel ajal,
kui ühed sõitsid, said teised süüa pannkooke metsmaasikamoosiga. Mmmm! Neid
pliine oli ikka omajagu – kaks suurt taldrikutäit, Marie sõi lausa kuus tükki.
Aga sellega meie söömaaeg ei lõppenud. Edasi põrutasime õhtustama restorani,
mille juures oli ka väike loomaaed. Tõlkes on meie külastatud puhkekompleksi ja
restorani nimi Kauge kuningriik. Tõesti, ümbruskonna puhtaveelised järved ja
männimetsad on niivõrd lummavad, et tuleks iga kell tagasi.
Kodus tagasi, sai mõni meist
esimese kohaliku saunakogemuse. Taas läksime jalutama ja nagu esimesel õhtul,
nägime langevat tähte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar