X päev, neljapäev, 25. aprill

Viimane päev. Meie neiud saabusid kodudest hommikul kooli juba pakitud kohvritega, aga ees ootas veel mõned tunnid koolipäeva. Juba teisel vahetunnil olid mõnel neiul silmad lahkumiskurvastusest nutetud. Peale lõunasööki aga ootas meid veel ees sportlik tervisepäev.

Tervisepäevast võtsid osa kõik klassid 7.- 11. Päev algas rivistusega kooli ees väljakul, sest kuigi hommikuse vihma tõttu oli päev algselt koolimaja sisse planeeritud, siis lõunaks selginenud taevas viis õpilased vähemalt osaliselt õue. Meie neiud osalesed 9. ja 10. klasside võistkondades. Kokku oli erinevaid ülesandeid 7 ning võistkonnad läbisid neid eri järjekordades. 

Meie rühm pidi kõigepealt kooli koridoris tegema nn limbotantsu (kõige paindlikum noormees puges 45 cm kõrgusele asetatud lati alt läbi). 

Seejärel lahendasime ühes klassis muusikaõpetaja juhtimisel muusikaviktoriini. Õues tuli platsil kuuekesi hüpata korraga hüppenööriga ning siis vastata taas klassiruumis tervise- ja keskkonna-alastele viktoriiniküsimustele. 

Seejärel seisis ees õues kogu võistkonnaga eesttantsija järel tantsuaeroobika ülesanne ning viimasena väike maastikuraja ületamine. Hasarti lisasid ülesannete lahendamisele õpetajad, kes julgustasid ikka igat rühma kooli kõige paremat sooritust saavutama.

Spordipäeva lõpus rivistati kool taas platsile klasside kaupa üles ning kokkuvõtete asemel … algas hoopis meie grupi kojusaatmine. Kõigepealt pidas kooli direktor meile südamliku hüvastijätukõne, seejärel kutsuti meid kõiki teiste ette ja anti üle lahkumiskingitused, mis kujunes aga omamoodi väikeseks nutupeoks-kallistuste vahetamiseks, sest kõigil oli kahju lahkuda – meil nii toredast koolist ning neil nii vahvatest külalistest. 

Peale väikest ühispildistamist aga tegi kogu kool meie auks ühe suure lahkumistantsu. Meie tüdrukute sõnul nad tantsides nutsid ja naersid korraga – nutsid lahkumiskurvastusest ning naersid rõõmust, et kogu kool meid saatma on tulnud.

Siis aga saabus teele asumise aeg. Veel viimased kallistused, pildistamised, pisarad ja kontaktide vahetus ning asusimegi kooli bussiga teele kodumaa poole. 

Kogu kodutee käis veel hoogne sõnumitevahetus mahajääjate ja lahkujate vahel. Meid saatsid päris piirini kooli direktor, huvijuht ning kaks noormeest, kes aitasid meid asjade tassimisel piiripunktis nii kaugele, kui Vene kodanikud võisid ilma viisadeta liikuda. Lahkumiskallistustel olid aga isegi mehise koolidirektori silmad niisked…

Meie aga rühkisime edasi Eesti poole. Piiriületus läks 15 minutit ilma mingite probleemideta, teisel pool ootas meid juba kodune bussike Viljandist ja sõit viis edasi kodulinna poole. Kuigi neiud lubasid Eesti poole peal lõpuks ometi oma reisiväsimust välja magada, siis paraku pidi õpetaja Valentina Barabanova neile terve tee hoopis vene keele järelaitamis-soovitusi jagama, sest sõnumi- ja kirjavahetus ei tahtnud raugeda. Õhtuks aga olimegi juba oma kodudes.

Ees ootab kevad, suvi ja sügisel tulevad meie sõbrad juba meile Viljandisse külla.

Siia lõppu aga lisan meie sõprade poolt meie neiudele reisile kaasa antud kirjakese:

Tere, tüdrukud. On kahju, et te ei lahku sinuta oleksime palju igav, oleksime väga palju, nagu sa ei lähe, sest sa oled nii ilus, tark, naljakas, loodan, et lähiajal, siis tulevad meile või kas me. Me armastame teid nii kauaJ

/See on siis Google’i tõlge nende keelsest kirjast, mis ise kõlab nii:/

Привет девчонки. Жаль, что вы уезжаете, бес вас нас станет скучно, нам бы xотелось, чтобы вы не уезжали, вы ведь такие умные, красивые, весёлые, надеемся, что в ближайшем будущем вы приедете к нам или мы к вам. Пока, мы любим вас J

IX päev, kolmapäev, 24. aprill

Eelviimane reisipäev. Esimesed tunnid saime koolis olla, kuna meid vastuvõttev klass kirjutas hommikul üleriigilist kontrolltööd, aga juba peale kolmandat tundi söödeti meil kõigil kõhud täis ning ees ootas ekskursioon Pihkvasse. Seekord sõitsime juba Pihkva turismibüroost saadetud kõigi mugavustega MB bussiga, kaasas ka meid vastuvõtvad noored ning koolidirektor ja huvialajuht.

Pihkvas võttis meid vastu giid ning üsna jäine tormituul, kuigi taevas oli selge ja päike säras kõrgel. Kõigepealt tegime ringi ajalooliselt kuulsas ja uhkes Pihkva Kremlis, saime aimu nende omaaegsetest hiilgeaegadest, sõjakavalustest, käisime veetše toimumiskohas ja Piirkonna kuulsamas ja suuremas Pihkva Troitski katedraal-kirikus, mis on tõesti väga pühalik ja luksuslik.

Peale Kremlit tegime veel pooleteisetunnise bussiekskursiooni Pihkvas, kus kokku on täna 52 kirikut, mõne juures käisime ka lähemalt vaatamas ajaloolisi objekte. Linna kuulsusrikas ajalugu, kus käisid läbi nimed Aleksander Nevski, kuningas Gustav Adolf, viimane vene imperaator Nikolai II jnejne. Samuti tundub, et nad on väga uhked oma linnas paikneva võimsa dessantväeosa üle.

Peale pisikest kaubanduspeatust asusime aga tagasiteele Jammi, sest ees ootas viimane õhtu külas, kuhu oli planeeritud kooli diskoteek. Tantsuõhtu alguses esitasid kooli solistid 6 poplaulu, seejärel aga tõsteti toolid kõrvale ning algas disko, mille puhuks oli kooli klubist ekstra diskorid tellitud. Disko toimus taas I korruse fuajees, kus oli üles seatud üsna kvaliteetne heli- ja valguspark ning aknad pimendatud. Tantsima hakati üsna kohe ning õhtu edenedes tõusis temperatuur avatud akendest hoolimata üsna kõrgele.

Koolimajas pidasid aga samal ajal korda klassijuhatajad, samuti oli igaks juhuks kohale kutsud kohalik politseikonstaabel Konstantin, kes on ka selle kooli vilistlane. Kuna koolimajas oli kõik rahulik, kogunes osa õpetajaid õpetajate tuppa teed jooma, Konstantin saadeti poodi kookide järele ning õhtu edenes lustliku vestluse käigus väga kiiresti. 

Kell 22 lõppes koolis disko, kaugemad noored saadeti koolibussidega kodu poole, kohalikud aga jalutasid veel tükk aega küla peal. Viimane õhtu ju siiski …

VIII päev, teisipäev, 23. aprill

Viimane tõsisem koolipäev siin. Valentina Barabanova oli tõsisemalt nohu ja köhaga kimpus ning jäi koju tervist ravitsema. Hommikul käisid õpilased ikka tundides, eriti neile meeldis hommikune 6. klassi laulmise tund, mis oli keele poolest veidi kergem, kus sai lauda ja ka ise kaasa teha. Ennelõunal käisime veel koos 10. klassi klassijuhataja tunnis, mille teemaks oli tsiviilkaitse ning neile õpetati puuroigastest, jopedest ja nööridest käepärast kanderaami tegema ning relvanäidist kokku-lahti võtma. Ka meie tüdrukud said proovida oma nn sanitarioskusi ning said sellega päris kenasti hakkama.

Järgmises tunnis olime Irina Viktorovna juures, kuhu olid külla tulnud Pihkva raamatukogust külalised, kes rääkisid kuulsa vene kunstniku Roerichi maalidest. Klassis oli üles seatud maalidest mininäitus ning noortele peeti väike loeng ning näidati ka videoid kunstniku maalidest. 

Loeng oli omamoodi alternatiivsest ideoloogiast kantud ning kohati koolikeskkonnas üsna üllatav kuulata. Kahjuks sai sellevõrra vähem teada maalidest ja kunstnikuste endast.

Vahepeal saabus kooli Gdovi rajooni ajalehe ajakirjanik, kes kirjutas artiklit meie projekti kohta. Ka meie tüdrukutelt uuriti, mis neile siin meeldis ja mis meelde jäänud, samuti pildistati neid erinevate tegevuste juures. Koos ajakirjanikuga läksime kõik koos veel ühte tundi, kus räägiti nimepäevadest ja kaitsepühakutest. Õpilased olid katnud klassi suure pidulaua, kuhu meidki kutsuti. Pihkvast oli tellitud kohale suur tort, õpilased olid kodus küpsetanud vahvleid ja kooke, juurde jõime teed.

Vahepeal kohtusin direktori juures ka viimast korda rajooni haridusosakonna juhataja Vera Semjonovaga, kellega koos avaldasime lootust, et järgmine kord jõuame ka Gdovi ja et meie projekt ikka edukalt edasi läheb.

Järgmise tunni ajal kogunesid aga vanemad õpilase kooli õuele, et mängida meiega üheskoos laptuud, mis on vana vene spordimäng, mis sarnaneb natuke ameerika jalgpalliga, aga on natuke sõbralikum ja mitte nii jõhker. 

Reegleid oli palju ja teatud ettekujutuse me sellest mängust saime, kuid nagu ütlesid kohalikud, saab mängu päris selgeks alles peale 4-5 korda. Sellegi poolest oli seda huvitav mängida, eriti kui sain teada, et Jammi Keskkool on laptuus üle oblasti üks parimaid.

Peale lõunat koolisööklas aga korjati ainult meie väike grupike kooli pisikese bussi peale ning koolidirektori juhatamisel viis sõit meid Peipsi järve äärde. Meiega oli kaasas ka üks kümnenda klassi poiss, kelle kodu on seal, koolist 25 km kaugusel, ja kes nädala sees elab kooli ühiselamus.  Kõigepealt külastasime Samolva küla, kus meid võttis vastu kohaliku algkooli juhataja, tutvusime kohalikus raamatukogupunktis piirkonna loodusobjektidega ja Jäälahingu uurimus ekspeditsiooni ekspositsiooniga. 

Seejärel käisime veel ka väga huvitavas kohalikus koduloomuuseumis, kus vanas maakividest majas oli kahes ruumis eksponeeritud nende piirkonna vanad majapidamistarbed, tööriistad jnejne. Meie noortele pakkusid need väga suurt huvi.

Sealt viis bussike meid umbes 8 km veel lõuna poole, kus Peipsi järve ääres jõudsime Eestile kõige lähedamasse punkti – üle järve otse on sealt Mehikoormasse umbe 2,5 km. Juba Pnevo külakesse jõudes saabusid meie telefonidesse teated Eesti mobiilifirmadelt sõnumitega – tere tulemast Eestisse!, kuna Eesti mobiilifirmade leviala tugevus ületab seal Vene firmade omi. Meie neiud kasutasid muidugi võimalust oma kodustele veidi odavama kõnehinnaga helistada, samuti nägime pikksilmaga Eestimaad.

Peipsiäärne sõit aga lõppes veidike põhjapool Kobõlije Gorodištše külas, mille kaldal toimuski siis 1242. a. kuulus Jäälahing, mille võitis Aleksander Nevski družiina saksa ordurüütlite vastu. Vaatasime 1992. a. sinna püstitatud mälestusmärki ning kohalikku uhket kirikut. Seejärel aga tõi buss meid oma „kodukülla“ tagasi.

VII päev, esmaspäev, 22. aprill

Nädalavahetus möödas, algas taas töine nädal. Meie õpilased külastasid taas erinevaid tunde, kusjuures näiteks vene keel õpetaja oli oma tunni ette valmistanud spetsiaalselt meie õpilaste osalemist arvestades ning õpetati venekeelseid kõnekeelseid väljendeid, nii tavapärast žargooni kui ka veidi karmimaid väljendeid, mida võib tänaval kuulda, aga samuti ka erinevaid lühendeid ja arvutikeelt. Vahepeal käidi suurel vahetunnil koolihoovis ka kohalike noortega jalgpalli mängimas ja Helene-Terese sai päris tugevasti palliga vastu põske, aga õnneks ei läinud midagi katki ja isegi sinikat ei tulnud, kohe saime külma peale panna. Valentina Barabanova käis ka algklasside juures veel metoodilist tundi vaatamas ning oli sellega väga rahul.

Peale kooli said õpilased natuke kodus puhata ning kl 17-ks kogunesime (st Jammi külast sõitsime) naaberküla Partisanskaja keskväljaku äärde. Selles külas ööbivad Jammi kooliõpilaste kodudes ka meie Laura ja Monika. See küla oli kunagi suure ja väga rikka kolhoosi keskus, kuid peale kolhoosi lagunemist on lagunenud ka küla, selle suured hooned ja elanikke jääb järjest vähemaks. 

Küll on aga külas käsitöötuba ning sinna meid õpilastega viidigi. Valentina Grigorjevna Fjodorova on seda käsitöötuba juba aastaid käigus hoidnud, peale seda, kui kohalik suur kolhoosiklubi, mille juhataja ta oli, oma tegevuse lõpetas. Valentina Grigorjevna on kohalike vanaemade käest hoolega õppinud vanu käsitöövõtteid ning püüab neid nüüd ka noorematele edasi anda.

Meie noortele tutvustati nii ketramist, paelade kudumist, lõime loomist kui kangastelgedel kudumist. Kõigil oli huvitav.

Peale seda näidati meile maja ees, kuidas puupilbastega köetakse samovari ning seejärel istusid kõik teelauda, kus pakuti ka pirukaid. 

Peale seda saime veidi ka küla peal ringi jalutada ja sellega tutvuda ning õhtuks jõudsid noored jälle igaüks oma koju.