X päev, neljapäev, 25. aprill

Viimane päev. Meie neiud saabusid kodudest hommikul kooli juba pakitud kohvritega, aga ees ootas veel mõned tunnid koolipäeva. Juba teisel vahetunnil olid mõnel neiul silmad lahkumiskurvastusest nutetud. Peale lõunasööki aga ootas meid veel ees sportlik tervisepäev.

Tervisepäevast võtsid osa kõik klassid 7.- 11. Päev algas rivistusega kooli ees väljakul, sest kuigi hommikuse vihma tõttu oli päev algselt koolimaja sisse planeeritud, siis lõunaks selginenud taevas viis õpilased vähemalt osaliselt õue. Meie neiud osalesed 9. ja 10. klasside võistkondades. Kokku oli erinevaid ülesandeid 7 ning võistkonnad läbisid neid eri järjekordades. 

Meie rühm pidi kõigepealt kooli koridoris tegema nn limbotantsu (kõige paindlikum noormees puges 45 cm kõrgusele asetatud lati alt läbi). 

Seejärel lahendasime ühes klassis muusikaõpetaja juhtimisel muusikaviktoriini. Õues tuli platsil kuuekesi hüpata korraga hüppenööriga ning siis vastata taas klassiruumis tervise- ja keskkonna-alastele viktoriiniküsimustele. 

Seejärel seisis ees õues kogu võistkonnaga eesttantsija järel tantsuaeroobika ülesanne ning viimasena väike maastikuraja ületamine. Hasarti lisasid ülesannete lahendamisele õpetajad, kes julgustasid ikka igat rühma kooli kõige paremat sooritust saavutama.

Spordipäeva lõpus rivistati kool taas platsile klasside kaupa üles ning kokkuvõtete asemel … algas hoopis meie grupi kojusaatmine. Kõigepealt pidas kooli direktor meile südamliku hüvastijätukõne, seejärel kutsuti meid kõiki teiste ette ja anti üle lahkumiskingitused, mis kujunes aga omamoodi väikeseks nutupeoks-kallistuste vahetamiseks, sest kõigil oli kahju lahkuda – meil nii toredast koolist ning neil nii vahvatest külalistest. 

Peale väikest ühispildistamist aga tegi kogu kool meie auks ühe suure lahkumistantsu. Meie tüdrukute sõnul nad tantsides nutsid ja naersid korraga – nutsid lahkumiskurvastusest ning naersid rõõmust, et kogu kool meid saatma on tulnud.

Siis aga saabus teele asumise aeg. Veel viimased kallistused, pildistamised, pisarad ja kontaktide vahetus ning asusimegi kooli bussiga teele kodumaa poole. 

Kogu kodutee käis veel hoogne sõnumitevahetus mahajääjate ja lahkujate vahel. Meid saatsid päris piirini kooli direktor, huvijuht ning kaks noormeest, kes aitasid meid asjade tassimisel piiripunktis nii kaugele, kui Vene kodanikud võisid ilma viisadeta liikuda. Lahkumiskallistustel olid aga isegi mehise koolidirektori silmad niisked…

Meie aga rühkisime edasi Eesti poole. Piiriületus läks 15 minutit ilma mingite probleemideta, teisel pool ootas meid juba kodune bussike Viljandist ja sõit viis edasi kodulinna poole. Kuigi neiud lubasid Eesti poole peal lõpuks ometi oma reisiväsimust välja magada, siis paraku pidi õpetaja Valentina Barabanova neile terve tee hoopis vene keele järelaitamis-soovitusi jagama, sest sõnumi- ja kirjavahetus ei tahtnud raugeda. Õhtuks aga olimegi juba oma kodudes.

Ees ootab kevad, suvi ja sügisel tulevad meie sõbrad juba meile Viljandisse külla.

Siia lõppu aga lisan meie sõprade poolt meie neiudele reisile kaasa antud kirjakese:

Tere, tüdrukud. On kahju, et te ei lahku sinuta oleksime palju igav, oleksime väga palju, nagu sa ei lähe, sest sa oled nii ilus, tark, naljakas, loodan, et lähiajal, siis tulevad meile või kas me. Me armastame teid nii kauaJ

/See on siis Google’i tõlge nende keelsest kirjast, mis ise kõlab nii:/

Привет девчонки. Жаль, что вы уезжаете, бес вас нас станет скучно, нам бы xотелось, чтобы вы не уезжали, вы ведь такие умные, красивые, весёлые, надеемся, что в ближайшем будущем вы приедете к нам или мы к вам. Пока, мы любим вас J