I päev, teisipäev, 16.04.2013

Start hommikul kl 7.15 Viljandi Vabaduse platsilt. Sõitsime ühise bussiga (SüdOst, Indrek Kurvits) koos 16 omavalitsuste haridusametnikuga, kes sõitsid Pihkva-Novgorodi seminarile. Kõik tüdrukud olid õigeaegselt kohal, Kerlyl ka rahvariided kaasas. Tartus saime Ain Jõesalu (MTÜ Euregio Pskov-Livonia tegevjuht) käest meie grupi passid koos Vene viisade ja tervisekindlustustega. Põlvast tulid veel bussile ka Põlva Gümnaasiumi õpilasgrupp (2 poissi, 3 tüdrukut) koos õpetaja Annelisiga. Sõit Koidula piiripunkti läks tänu peatustele üsna kiiresti, kl 10.15 olime kohal. Ootealal tualetipeatus ja siis piirile. Piiripunktides läks kõik väga kenasti ning üsna kiiresti, kogu bussitäie (29 in) läbimiseks läks 1 tund ja 15 minutit, mis pidavat olema väga hea kiirus piiri ületamiseks.

Vene poole peal algas usin pildistamine. Kui Põlva noored teevad videoaruande, siis meie otsustasime pildistamise ja tavapäeviku pidamise kasuks blogi kaudu, kuhu ka vene noored saaksid sügisel enda kommentaarid ja sissekanded. Esimesed pildid bussist postitasid neiud Facebooki juba sõidu ajal. Pihkvasse sõidu ajal leiti, et teeääred uues riigis on ikka natuke teistmoodi kui kodus. Sõitsid ju selles kandis kõik noored ja projektijuht esimest korda, mõni neist oli küll varem muid kohti Venemaal külastanud, enamasti suurlinnu (Peterburg jt).

Pihkva võttis meid vastu hästi ilusa päikeselise ja sooja kevadilmaga ning linn tundus suur ja üsna uhke. Kohtumispaigas ootas meid juba 2 pisikest bussi, millega Põlva noored sõitsid veel edasi 300 km oma külastuskooli Valgevene piiri lähedal ja meie siis edasi Jammi poole. Jammi koolist oli meile vastu tulnud direktor Aleksander Nikolajevitsh Sosnitski isiklikult sinine bussikesega, mille esiotsale oli joonistatud tervitus 9. maiks. 

Bussi mahutati kõik meie kohvrid ja sõitjadki ja järgnes üsna pikk, pisut üle tunnine sõit Jammi poole, kokku 73 kilomeetrit. Buss ajas bensiinivingu sisse ja loksus päris parasjagu pikal teel, kus väga siledad ja head teelõigud vaheldusid ikka üsna kohutavas korras asfaldiga. Neiud bussis jäid tasapisi tukkuma, vahepeal püüdsid veidi laulda, kuid tundus, et varahommikusest tõusmisest tingitud väsimus andis vaikselt juba tunda.

Umbes kella poole viieks jõudsime lõpuks Jammi alevisse. Alev on väikene, umbes 800 elanikku. Enamus on madalad külamajad, mõned paarikorruselised kortermajad sinna sekka. Suuremad tänavad on asfaldi all, aga kui buss pööras kõrvaltänavale, mis viis koolimaja ette, siis see oli küll üsna varakevadiselt mudane ning koolimaja väravas laiutas hiiglaslik põhjatuna näiv porilomp. Selle kõrvalt aga keeras bussike otse koolimaja uske ette, kus signaali peale jooksis pool kooliperet uksele meid vastu võtma. Näha oli, et nad olid meid tõesti kõik juba usinasti oodanud. Reisikohvrid tassisid noormehed ise koolimajja sisse ja meid viidi garderoobist läbi, kuhu panime oma üleriided, ja edasi sealt ühte klassi istuma. Seal ootasid meid juba vastuvõtvad lapsed oma vanematega, kooli õpetajad ja juhtkond. 

Koolidirektor tutvustas oma kooliperet ja planeeritavat tegevusprogrammi, seejärel saime meiegi end kiiresti tutvustada ja tutvuda lähemalt programmiga.

Tundus, et väike segadus oli endiselt ärasõidukuupäevaga. Nimelt alguses teadsime, et oleme külas 26. aprillini, mis on siis ärasõidupäev ning viisataotlustelegi kirjutasime kuupäevaks 26.04. Siis aga helistas Ain Jõesalu, kes viis Tartus Vene viisakeskusesse meie taotlused sisse, et venelaste kirjalikul kutsel oli ärasõidukuupäevaks märgitud 25.04 ja isegi kui see oligi nendel kogemata vale kuupäev kirjas, siis ikkagi öeldi viisakeskusest, et viisa antakse kuni 25.04 ja kõik. Tegime oma plaanidki siis sellest lähtuvalt. Nüüd aga siin Jammis, nägime, et vastuvõtjad on viimaseks kuupäevaks planeerinud ikkagi 26.04 ja eelmiseks õhtuks kavasse võtnud lahkumisõhtu ja disko ja esinemised jne.  Arutasime õhtul seda teemat direktoriga, kes oli sellest kuupäeva-segadusest üsna häiritud ja uuris, et kuidas siis küll need viisakeskuse inimesed ei saanud aru, et tegemist on ju lastega ja inimliku eksimusega, et andnud siiski 1 päev lisaks… Aga ta ikka siis hakkas planeerima, et tõsta nende planeeritud õhtu varasemaks, vaja ju esinejad ümber rääkida jnejne.

Igatahes peale esmast tutvumisringi läksime igaüks oma vastuvõtjatega koos juba oma uutesse kodudesse, kes lähemale, kes kaugemale. Nagu hiljem kuulsime, siis kõige lähemal elan mina (kooli direktori ja õppealajuhataja juures kohe koolimaja kõrval, 3 min jalutamist), kõige kaugemal aga Monika (10 km metsa sees naaberküla viimases, aga imeilusas majas). Õhtul oli kuulda, et noored olid käinud oma vastuvõtjatega juba ka küla peal jalutamas.