VI päev, pühapäev, 21. aprill

Hommikul kl 7.45 start bussiga kooli, seekord oli veidi mugavam kõrgete ja pehmete istmetega suurem buss. Reisi eesmärgiks Jammist Pihkva kaudu umbes 120 km kaugusel asuv Petseri ja sealt edasi Irboska. Kuna eelmisel päeval olid mõned meid veidi külmetunud, siis selleks päevaks meid ka hoiatati ette ning kõik olid end korralikult soojalt riietanud – kindad, mütsid, sallid. Seekord tuli meiega kaasa koolidirektor Aleksander Nikolajevitš ja Pihkvas liitus meiega ka giid.

Petseri võttis meid vastu täiesti selge taeva ja päikesepaistes hiilgavate kuldsete kirikukuplitega. Juba eemal tundus kloostrikompleks aukartustäratav. 

Sisenedes panid kõik naised pähe rätikud (või hädapärast ka kapuutsid, aga õnneks oli kõiki ette hoiatatud ja rätikud enamikul kaasas) ja puusade ümber seoti õhukesed hõlmikseelikud, sest naistel peab kloostris olema pea kaetud ja vähemalt põlvini ulatuv seelik. 

Alguses tehti meile väike sissejuhatav ring kloostri välisterritooriumil, seejärel aga ootasid meid ees kloostri katakombid.

Selgus, et mitte iga kloostri külaline ei saa külastada katakombe. Selleks on vaja eraldi kloostriülema luba ning meie koolidirektor oligi juba varakult saatnud sinna spetsiaalse palve meie grupi jaoks.  Nagu direktor rääkis, ei anta ka kõigile loaküsijatele nõusolekut, sest väga palju sõltub ka sellest, kes, millal ja kuidas luba küsib. Lisaks oli meie direktor soovinud ka, et me saaksime lõunatada kloostri kohalikus toidumajas, kus aeg-ajalt pakutakse külalistele lihtsat, aga väga maitsvat sööki, aga selgus, et kuna munkadel on just alles lõppemas nädala pärast paastuperiood, siis külalisi sel perioodil ei toitlustata. Igatahes olime õnnelikud ka katakombide külastamise võimaluse üle.

Katakombidesse juhatas meid kohalik munk. Katakombid asuvad nende peakiriku all sügaval ja mäe sees ning seal mingisugust valgustust pole. Ainukeseks valguseks anti meile kätte kaks 15-sentimeetrist peenikest vahaküünalt, millest pidi jätkuma kogu käigu ajaks. Kindlasti hoiatati ka, et keegi ei jääks grupist maha, sest üksinda selles pimedas maa-aluses käikudevõrgustikus võib väga kergesti ära eksida ning me ise poleks kindlasti osanud sealt välja saada. Katakombid olid siis tegelikult kloostri alguseks, sest arvatakse, et just maa-alustes käikudes kõlanud vanausuliste laulu kuulnud arvasid end olevat kuulnud jumalikku häält ning sinna hakkas käima ja kogunema imesid kogema üha suurem hulk inimesi. Neid käike nimetatakse isegi omamoodi maa-aluseks linnaks, käikudel on oma nimed (nagu tänavatel) ja seda on kasutatud ka erinevate sõdade ajal peitupugemiseks ja kaitsetegevuse eesmärgil. Peamiselt aga on sinna seintesse aegade jooksul maetud kloostri jaoks olulisi inimesi, tänaseks päevaks kokku 10-14 000 hauda. Seal on nii pühakuid kui kloostri kaitsjaid, viimane isik ameti sinna 1952. a. Nende haudade plaadid ääristavadki siis koobaskäikude seinu erinevatel kõrgustel, peal vana-vene keeles kirjad. Erinevad käigud lõpevad tihti suuremate hauakambrite juures. Ainult küünlavalgel vaikselt seal haudade vahel liikumine oli põnev. Kõik tasandasid automaatselt oma hääli, telefoni olid ju ka hääletuks lülitatud, jalad sammusid pehmed liivas. Käigud on enamasti üsna madalad, keskmiselt paari meetri kõrgused ning raiutud valgesse liivakivisse. Kohati oli käike ka kividega toestatud.

Käikudest väljudes tõusime kohe kiriku taga olevale mäele, kus asus  nende viljapuuaed, vaatasime kloostrimüürilt kilomeetrite kaugusele ning seejärel külastasime ka mõnda kohalikku kabelit. 

Kokkuvõttes olid vähemalt kõik meie noored nõus, et seekordne külastus jätis väga vägeva mulje, aega oleks pidanud seal võtma vähemalt terve päeva, et kõige soovituga rahulikult tutvuda.

Peale kloostrit saime osta endale kaasa mõned suveniirid ning linnakese kohvikus ka lihtsa, kuid mitmekäigulise lõuna süüa. Seejärel viis sõit meid edasi 25 km kaugusel asuvasse Irboskasse. Sealne loodus ning allikad olid vaimustavad ning noored tundsid end seal väga hästi.