VIII päev, teisipäev, 23. aprill

Viimane tõsisem koolipäev siin. Valentina Barabanova oli tõsisemalt nohu ja köhaga kimpus ning jäi koju tervist ravitsema. Hommikul käisid õpilased ikka tundides, eriti neile meeldis hommikune 6. klassi laulmise tund, mis oli keele poolest veidi kergem, kus sai lauda ja ka ise kaasa teha. Ennelõunal käisime veel koos 10. klassi klassijuhataja tunnis, mille teemaks oli tsiviilkaitse ning neile õpetati puuroigastest, jopedest ja nööridest käepärast kanderaami tegema ning relvanäidist kokku-lahti võtma. Ka meie tüdrukud said proovida oma nn sanitarioskusi ning said sellega päris kenasti hakkama.

Järgmises tunnis olime Irina Viktorovna juures, kuhu olid külla tulnud Pihkva raamatukogust külalised, kes rääkisid kuulsa vene kunstniku Roerichi maalidest. Klassis oli üles seatud maalidest mininäitus ning noortele peeti väike loeng ning näidati ka videoid kunstniku maalidest. 

Loeng oli omamoodi alternatiivsest ideoloogiast kantud ning kohati koolikeskkonnas üsna üllatav kuulata. Kahjuks sai sellevõrra vähem teada maalidest ja kunstnikuste endast.

Vahepeal saabus kooli Gdovi rajooni ajalehe ajakirjanik, kes kirjutas artiklit meie projekti kohta. Ka meie tüdrukutelt uuriti, mis neile siin meeldis ja mis meelde jäänud, samuti pildistati neid erinevate tegevuste juures. Koos ajakirjanikuga läksime kõik koos veel ühte tundi, kus räägiti nimepäevadest ja kaitsepühakutest. Õpilased olid katnud klassi suure pidulaua, kuhu meidki kutsuti. Pihkvast oli tellitud kohale suur tort, õpilased olid kodus küpsetanud vahvleid ja kooke, juurde jõime teed.

Vahepeal kohtusin direktori juures ka viimast korda rajooni haridusosakonna juhataja Vera Semjonovaga, kellega koos avaldasime lootust, et järgmine kord jõuame ka Gdovi ja et meie projekt ikka edukalt edasi läheb.

Järgmise tunni ajal kogunesid aga vanemad õpilase kooli õuele, et mängida meiega üheskoos laptuud, mis on vana vene spordimäng, mis sarnaneb natuke ameerika jalgpalliga, aga on natuke sõbralikum ja mitte nii jõhker. 

Reegleid oli palju ja teatud ettekujutuse me sellest mängust saime, kuid nagu ütlesid kohalikud, saab mängu päris selgeks alles peale 4-5 korda. Sellegi poolest oli seda huvitav mängida, eriti kui sain teada, et Jammi Keskkool on laptuus üle oblasti üks parimaid.

Peale lõunat koolisööklas aga korjati ainult meie väike grupike kooli pisikese bussi peale ning koolidirektori juhatamisel viis sõit meid Peipsi järve äärde. Meiega oli kaasas ka üks kümnenda klassi poiss, kelle kodu on seal, koolist 25 km kaugusel, ja kes nädala sees elab kooli ühiselamus.  Kõigepealt külastasime Samolva küla, kus meid võttis vastu kohaliku algkooli juhataja, tutvusime kohalikus raamatukogupunktis piirkonna loodusobjektidega ja Jäälahingu uurimus ekspeditsiooni ekspositsiooniga. 

Seejärel käisime veel ka väga huvitavas kohalikus koduloomuuseumis, kus vanas maakividest majas oli kahes ruumis eksponeeritud nende piirkonna vanad majapidamistarbed, tööriistad jnejne. Meie noortele pakkusid need väga suurt huvi.

Sealt viis bussike meid umbes 8 km veel lõuna poole, kus Peipsi järve ääres jõudsime Eestile kõige lähedamasse punkti – üle järve otse on sealt Mehikoormasse umbe 2,5 km. Juba Pnevo külakesse jõudes saabusid meie telefonidesse teated Eesti mobiilifirmadelt sõnumitega – tere tulemast Eestisse!, kuna Eesti mobiilifirmade leviala tugevus ületab seal Vene firmade omi. Meie neiud kasutasid muidugi võimalust oma kodustele veidi odavama kõnehinnaga helistada, samuti nägime pikksilmaga Eestimaad.

Peipsiäärne sõit aga lõppes veidike põhjapool Kobõlije Gorodištše külas, mille kaldal toimuski siis 1242. a. kuulus Jäälahing, mille võitis Aleksander Nevski družiina saksa ordurüütlite vastu. Vaatasime 1992. a. sinna püstitatud mälestusmärki ning kohalikku uhket kirikut. Seejärel aga tõi buss meid oma „kodukülla“ tagasi.