Juba neljandat korda käisid Viljandi Gümnaasiumi õpilased Jammi koolis vahetusõpilastena, tutvusid kohaliku kultuuriga, elades Vene peredes, ning külastasid erinevaid vaatamisväärsusi.
18. aprillist 26. aprillini elasid Venemaal 5 meie kooli õpilast - 4 teise aasta õpilast ning üks esimese aasta õpilane.
Hakkasime Jammi poole sõitma Viljandi Gümnaasiumi eest kell 11.00. Kõigil oli sees ootusärevus ning põnevus eesootava osas. Kui olime paar tundi sõitnud, jõudsime Eesti-Vene piiripunkti, mille pidime jalgsi ületama.
Venemaalt tuli meile piirile vastu koolibuss Jammi kooli direktoriga isiklikult. Direktor jäi silma koheselt väga rõõmsameelse ning jutuka inimesena. Oli näha, et ta oli meid pikka aega oodanud.
Sõit Jammi poole möödus peamiselt aknast välja vaatamise ja muljetamise saatel. Umbes kell kolm jõudsime koolimaja ette. Bussist välja astudes ning koolimaja poole vaadates võis näha rõõmsameelseid lapsi meile lehvitamas akende pealt. Lehvitasime neile vastu. Meid oli oodatud.
Koolimajja sisenedes suunati meid kooli ajalooklassi, kus ootasid meid meie võõrustajad. Sissejuhatavas tunnis räägiti meile ülejäänud kaheksa päeva plaanist ning meid tutvustati oma peredele. Peale tutvumisvooru pidime minema laiali peredesse. Kõige lähemal koolile elas Jakob, kelle kodust oli kool ainult kiviviske kaugusel. Pooleteise kilomeetri kaugusel elas Liisa ning ligi nelja kilomeetri kaugusel Karina. Tiia-Linda elas 18 kilomeetri kaugusel ning meist kõige kaugemal elas Anna-Liisa, kes elas 37 kilomeetri kaugusel ainult nädalavahetusel, nädala sees elas ta koos Tiiaga.
Suundudes kodu poole, kes autos-kes bussis, võis igaüks veenduda, et Venemaa teed on kohutavad oma sügavate aukude poolest, kuid autojuhte sellised augud seal maal ei häiri.
Tiia-Linda elas väikeses talus. Tal oli peres ema, isa, väikevend, Andrei (vend, kellega kogu aeg koos oli) ning särtsakas koer, kolm kassi ja erinevad kodulinnud, keda perefirmas kasvatati. Algselt oli ta valmistunud ette kordades hullemateks tingimusteks, kuid kohale jõudes oli ta meeldivalt üllatunud. Kogu elamine nägi väga kultuurne välja ning inimesed selles majas külalislahked ja avatud. Muidugi andis tal koheselt vähene venekeele praktika märku. Tiia mõistis, et tulevane nädal tõotas tulla kõva vene keele praktikanädal, kus ei lasta rääkida inglise keeles. Õhtusöögilauas sai ta teada, et pereema on keskhariduse omandanud Narvas ning toodi välja ka eestikeelsed tunnistused ja tänukirjad. Peale seda läks kõvaks eesti keeles rääkimiseks. Ema luges ette kõik sõnad, mida ta eesti keeles teadis. Neid oli umbes kaheksa. Ema, isa, poeg, tütar, leib, piim, palun ja aitäh. Andrei teadis see-eest ainult kahte sõna: “Vana Tallinn”. Edasine vestlus kulges traditsiooniliselt. Ta rääkis venelastele endast, oma perest, Viljandist ja Eestist. Kui jutud olid räägitud oli aeg põhku pugeda.
Jakobile oli kooli vastu tulnud terve pere (v.a. kõige vanem vend, kes oli oma elu peal, kuid kes külastas peret ainult korra Jakobi seal oldud aja jooksul) - isa, ema vanem vend Jaroslav ja tema vennas Matvei, kellega Jakob pidevalt koos oli. Kuigi ta elas maksimum 300 meetri kaugusel koolist, tuldi kohvrite vedamiseks kohale autoga. Kodus anti talle vendade tuba, vennad ise magasid mujal. Toas anti talle aega ainult asjade ära sättimiseks ning kingituste jagamiseks, kuna talle öeldi, et ta läheb koos Matveiga kohe jalutama. Nad jalutasid iga jumala päev, olenemata ilmast. Matvei oli väga sõbralik ning ta ei lõpetanud hetkekski rääkimist, olenemata sellest, et Jakob pooltest sõnadest aru ei saanud. Matvei küsimused olid põhiliselt tema pere ja elamisstiili kohta, mis läksid järjest konkreetsemaks.
Karina pere oli pisut väiksem kui Tiia oma. Tema hostperes oli ainult ema, vanaema ning Polina, kellega tema pidevalt koos oli. Karina üheks suurimaks hirmuks oli see, et ta ei meeldi oma perele, kuid ta eksis. Pere võttis ta hästi rõõmsameelselt ja soojalt vastu. Ta tundis juba esimese päeva õhtul uues peres end hästi koduselt. Keelebarjääri tal ei esinenud, kuna tema koduseks keeles Eestis on vene keel.
Kuna Anna-Liisal oli kaks pere, siis alustame tema nädalasisesest perest ehk Andrei perest.
Anna-Liisa oli väga ärevust täis, kuna ta küll tahtis Venemaal olla, kartis ta siiski mingil määral venelasi. Ajalooklassis sai ta teada, et nädala sees elab ta Tiiaga ning see ajas teda alguses pisut segadusse, kuna keegi polnud seda talle varem maininud.
Andrei juures käisid Tiia ja Anna-Liisa jalutamas Peipsi järve ääres (Andrei kodu asus Peipsi ääres), nad nägid ka ehtsat Vene kauplust ning pidasid õhtupoolikul maha ka ühe männikäbisõja ning ronisid puude otsas. Õhtul näidati neile, millega tegeleb pere ehk laoti letti väga palju ATV-ga seotud sõiduvideoid, mis pidavat olema “MACTEP KLACC.”
Nädalavahetuse peres ehk tema algses peres, kus ta pidi enda teada elama kõik need üheksa päeva, elas üheksa inimest - ema Oksana, isa Ljoša, tütar Anna, kellega Anna-Liisa pidevalt koos oli, ning kolm õde ja kolm venda. Kõige vanem vend õppis Peterburis, Anna-Liisa vanune vend ja väikesed õed Jammi koolis ning kolmeaastane Ljooša elas kodus koos emaga.
Nagu varasemalt mainitud sai, siis Anna-Liisa elas meist kõige kaugemal - 37 km kaugusel väikeses külas, kus inimesed elavad suviti oma suvilates. Väljast vaadatuna tundus tema kodu üüratu suurena, kuid sisse astudes oli pool maja üks suur esik ja ülejäänud alale oli paigutatud neli tuba ja köök. Kõik toad olid pisikesed. Lisaks inimestele olid ta pereliikmeteks ka kolm kassi ja koer.
Esimesel õhtul ei puudutatud eriti pereteemasid, kuna Anna-Liisa Eesti pere on ainult kolmeliikmeline, kuid see-eest pakkus emale väga huvi, miks Anna-Liisa koolis vene keelt õpib. Tema hostema jaoks oli väga veider see, et üks eestlane, kellel pole ei venelastest sugulasi ega ela Venemaal, peaks vene keele selgeks õppima.
Nagu ikka, siis tüdrukuid huvitas milline näeb välja Anna-Liisa vend ning kas Anna-Liisa lokid on mingi aparaadiga tehtud või on need hoopis naturaalsed. Pereisa huvitas ainult üks - kuidas talle Venemaal meeldib?
Kuna Anna-Liisal oli nii palju õdesid-vendi, siis ei tekkinud tal eriti võimalust üksi olla, kuna ta pisikesed õed-vennad hoidsid temast pidevalt kinni, tirisid teda igale poole ja tahtsid ta eest hoolitseda.
Kõige emalikum nendest kõigist oli siiski Anna, kes oli tohutult hoolitsev. Pidevalt muretses, ega Anna-Liisal külm pole, kas ikka kõht on täis. Kui Anna-Liisa proovis korra keelduda toidust, kuna ta kõht polnud tühi, siis Anna ütles talle emaliku tooniga, et sööma peab, niisiis pidi Anna-Liisa etteantud toidu ära sööma. Nagu Anna-Liisa kõikidele eestlastele hiljem üles, siis oma õiges peres ei pidanud ta ise peaga mõtlema - tema "õde" Anna mõtles kõigi eest.
Liisa mäletab selgelt kojuminekut. Nad istusid koos Karinaga koolibussi, et hakata kodu poole sõitma. Ajalooklassis kuulis Liisa eelnevalt, et tema kodu on kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel, kuid kui nad olid bussiga ära sõitnud ligi kolm kilomeetrit, ei mõistnud ta, miks nad nii kaugele sõitnud olid. See tee, mida mööda nad sõitsid, oli täis porilompe, kuid leidus ka teelõike, mis olid üllatavalt korralikud. Kui buss seisma jäi, mõistis ta, miks nad nii kaugele sõitnud olid - Karina maja asus Liisa majast kaugemal ning nüüd oli tal võimalus näha ka Karina maja. Kui Karina oma uue kodu ees bussist väljus koos oma ema ning õega, tabas Liisat korraks pisike kultuurišokk, kuna tema hostema ja õde Maria hakkasid temaga koheselt vene keeles rääkima. Tol momendil mõistis ta, et kuigi ta oskab teha venekeelset giidituuri Viljandis, siis päriselus hakkama saamiseks polnud ta saanud piisavalt praktiseerida oma vene keelt ning seetõttu tundis ta end üpriski abituna.
Liisa pere oli nendest viiest hostperest kõige väiksem. Tema peres oli ainult ema, õde ning kass ja taksikoer. Koju jõudes pakuti talle kala, mis pärilt Peipsi järvest, ning ta püüdis ka perega suhelda vene keeles, mis oli üpriski raske. Tõsiasi on see, et pole viisakas küsida koheselt uude perre saabudes wifi parooli, kuid Google Translate oli tol momendil ta ainsaks pääseteeks.
Järgmisel momendil astusid uksest sisse Karina ning tema õde Polina. Õige pea ka Matvei koos oma eestlase Jakobiga. Nad jõid kõik koos teed (teed juuakse Venemaal küll kõige peale. Ühel päeval jõi Liisa teed kuus korda päevas!) ning läksid peale seda Jammi peale jalutama, venelased lubasid küla tutvustada. Õhtu oli küll külm, kuid taevas helesinine ning oli meeldiv jälle suhelda eesti keeles eestlastega. Esimesel päeval oli meil jalutades nagu kaks gruppi - eestlased ja venelased, Karina tõlk nende kahe rahvuse vahel.
Kuna Liisa majas oli ka kuivkäimla ning majas tuli vett ainult köögi kraanist, tehti ekstra tema jaoks iga päev sauna. Meid hoiatati ka selle eest Eestis, et kui sauna tehakse, siis ikka iga päev ekstra eestlase jaoks ning eestlane peaks viisakusest kaima sellisel juhul iga päev saunas.
СПОКОЙНОЙ НОЧИ!
18. aprillist 26. aprillini elasid Venemaal 5 meie kooli õpilast - 4 teise aasta õpilast ning üks esimese aasta õpilane.
Hakkasime Jammi poole sõitma Viljandi Gümnaasiumi eest kell 11.00. Kõigil oli sees ootusärevus ning põnevus eesootava osas. Kui olime paar tundi sõitnud, jõudsime Eesti-Vene piiripunkti, mille pidime jalgsi ületama.
Venemaalt tuli meile piirile vastu koolibuss Jammi kooli direktoriga isiklikult. Direktor jäi silma koheselt väga rõõmsameelse ning jutuka inimesena. Oli näha, et ta oli meid pikka aega oodanud.
Sõit Jammi poole möödus peamiselt aknast välja vaatamise ja muljetamise saatel. Umbes kell kolm jõudsime koolimaja ette. Bussist välja astudes ning koolimaja poole vaadates võis näha rõõmsameelseid lapsi meile lehvitamas akende pealt. Lehvitasime neile vastu. Meid oli oodatud.
Koolimajja sisenedes suunati meid kooli ajalooklassi, kus ootasid meid meie võõrustajad. Sissejuhatavas tunnis räägiti meile ülejäänud kaheksa päeva plaanist ning meid tutvustati oma peredele. Peale tutvumisvooru pidime minema laiali peredesse. Kõige lähemal koolile elas Jakob, kelle kodust oli kool ainult kiviviske kaugusel. Pooleteise kilomeetri kaugusel elas Liisa ning ligi nelja kilomeetri kaugusel Karina. Tiia-Linda elas 18 kilomeetri kaugusel ning meist kõige kaugemal elas Anna-Liisa, kes elas 37 kilomeetri kaugusel ainult nädalavahetusel, nädala sees elas ta koos Tiiaga.
Suundudes kodu poole, kes autos-kes bussis, võis igaüks veenduda, et Venemaa teed on kohutavad oma sügavate aukude poolest, kuid autojuhte sellised augud seal maal ei häiri.
Tiia-Linda elas väikeses talus. Tal oli peres ema, isa, väikevend, Andrei (vend, kellega kogu aeg koos oli) ning särtsakas koer, kolm kassi ja erinevad kodulinnud, keda perefirmas kasvatati. Algselt oli ta valmistunud ette kordades hullemateks tingimusteks, kuid kohale jõudes oli ta meeldivalt üllatunud. Kogu elamine nägi väga kultuurne välja ning inimesed selles majas külalislahked ja avatud. Muidugi andis tal koheselt vähene venekeele praktika märku. Tiia mõistis, et tulevane nädal tõotas tulla kõva vene keele praktikanädal, kus ei lasta rääkida inglise keeles. Õhtusöögilauas sai ta teada, et pereema on keskhariduse omandanud Narvas ning toodi välja ka eestikeelsed tunnistused ja tänukirjad. Peale seda läks kõvaks eesti keeles rääkimiseks. Ema luges ette kõik sõnad, mida ta eesti keeles teadis. Neid oli umbes kaheksa. Ema, isa, poeg, tütar, leib, piim, palun ja aitäh. Andrei teadis see-eest ainult kahte sõna: “Vana Tallinn”. Edasine vestlus kulges traditsiooniliselt. Ta rääkis venelastele endast, oma perest, Viljandist ja Eestist. Kui jutud olid räägitud oli aeg põhku pugeda.
Jakobile oli kooli vastu tulnud terve pere (v.a. kõige vanem vend, kes oli oma elu peal, kuid kes külastas peret ainult korra Jakobi seal oldud aja jooksul) - isa, ema vanem vend Jaroslav ja tema vennas Matvei, kellega Jakob pidevalt koos oli. Kuigi ta elas maksimum 300 meetri kaugusel koolist, tuldi kohvrite vedamiseks kohale autoga. Kodus anti talle vendade tuba, vennad ise magasid mujal. Toas anti talle aega ainult asjade ära sättimiseks ning kingituste jagamiseks, kuna talle öeldi, et ta läheb koos Matveiga kohe jalutama. Nad jalutasid iga jumala päev, olenemata ilmast. Matvei oli väga sõbralik ning ta ei lõpetanud hetkekski rääkimist, olenemata sellest, et Jakob pooltest sõnadest aru ei saanud. Matvei küsimused olid põhiliselt tema pere ja elamisstiili kohta, mis läksid järjest konkreetsemaks.
Karina pere oli pisut väiksem kui Tiia oma. Tema hostperes oli ainult ema, vanaema ning Polina, kellega tema pidevalt koos oli. Karina üheks suurimaks hirmuks oli see, et ta ei meeldi oma perele, kuid ta eksis. Pere võttis ta hästi rõõmsameelselt ja soojalt vastu. Ta tundis juba esimese päeva õhtul uues peres end hästi koduselt. Keelebarjääri tal ei esinenud, kuna tema koduseks keeles Eestis on vene keel.
Kuna Anna-Liisal oli kaks pere, siis alustame tema nädalasisesest perest ehk Andrei perest.
Anna-Liisa oli väga ärevust täis, kuna ta küll tahtis Venemaal olla, kartis ta siiski mingil määral venelasi. Ajalooklassis sai ta teada, et nädala sees elab ta Tiiaga ning see ajas teda alguses pisut segadusse, kuna keegi polnud seda talle varem maininud.
Andrei juures käisid Tiia ja Anna-Liisa jalutamas Peipsi järve ääres (Andrei kodu asus Peipsi ääres), nad nägid ka ehtsat Vene kauplust ning pidasid õhtupoolikul maha ka ühe männikäbisõja ning ronisid puude otsas. Õhtul näidati neile, millega tegeleb pere ehk laoti letti väga palju ATV-ga seotud sõiduvideoid, mis pidavat olema “MACTEP KLACC.”
Nädalavahetuse peres ehk tema algses peres, kus ta pidi enda teada elama kõik need üheksa päeva, elas üheksa inimest - ema Oksana, isa Ljoša, tütar Anna, kellega Anna-Liisa pidevalt koos oli, ning kolm õde ja kolm venda. Kõige vanem vend õppis Peterburis, Anna-Liisa vanune vend ja väikesed õed Jammi koolis ning kolmeaastane Ljooša elas kodus koos emaga.
Nagu varasemalt mainitud sai, siis Anna-Liisa elas meist kõige kaugemal - 37 km kaugusel väikeses külas, kus inimesed elavad suviti oma suvilates. Väljast vaadatuna tundus tema kodu üüratu suurena, kuid sisse astudes oli pool maja üks suur esik ja ülejäänud alale oli paigutatud neli tuba ja köök. Kõik toad olid pisikesed. Lisaks inimestele olid ta pereliikmeteks ka kolm kassi ja koer.
Esimesel õhtul ei puudutatud eriti pereteemasid, kuna Anna-Liisa Eesti pere on ainult kolmeliikmeline, kuid see-eest pakkus emale väga huvi, miks Anna-Liisa koolis vene keelt õpib. Tema hostema jaoks oli väga veider see, et üks eestlane, kellel pole ei venelastest sugulasi ega ela Venemaal, peaks vene keele selgeks õppima.
Nagu ikka, siis tüdrukuid huvitas milline näeb välja Anna-Liisa vend ning kas Anna-Liisa lokid on mingi aparaadiga tehtud või on need hoopis naturaalsed. Pereisa huvitas ainult üks - kuidas talle Venemaal meeldib?
Kuna Anna-Liisal oli nii palju õdesid-vendi, siis ei tekkinud tal eriti võimalust üksi olla, kuna ta pisikesed õed-vennad hoidsid temast pidevalt kinni, tirisid teda igale poole ja tahtsid ta eest hoolitseda.
Kõige emalikum nendest kõigist oli siiski Anna, kes oli tohutult hoolitsev. Pidevalt muretses, ega Anna-Liisal külm pole, kas ikka kõht on täis. Kui Anna-Liisa proovis korra keelduda toidust, kuna ta kõht polnud tühi, siis Anna ütles talle emaliku tooniga, et sööma peab, niisiis pidi Anna-Liisa etteantud toidu ära sööma. Nagu Anna-Liisa kõikidele eestlastele hiljem üles, siis oma õiges peres ei pidanud ta ise peaga mõtlema - tema "õde" Anna mõtles kõigi eest.
Liisa mäletab selgelt kojuminekut. Nad istusid koos Karinaga koolibussi, et hakata kodu poole sõitma. Ajalooklassis kuulis Liisa eelnevalt, et tema kodu on kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel, kuid kui nad olid bussiga ära sõitnud ligi kolm kilomeetrit, ei mõistnud ta, miks nad nii kaugele sõitnud olid. See tee, mida mööda nad sõitsid, oli täis porilompe, kuid leidus ka teelõike, mis olid üllatavalt korralikud. Kui buss seisma jäi, mõistis ta, miks nad nii kaugele sõitnud olid - Karina maja asus Liisa majast kaugemal ning nüüd oli tal võimalus näha ka Karina maja. Kui Karina oma uue kodu ees bussist väljus koos oma ema ning õega, tabas Liisat korraks pisike kultuurišokk, kuna tema hostema ja õde Maria hakkasid temaga koheselt vene keeles rääkima. Tol momendil mõistis ta, et kuigi ta oskab teha venekeelset giidituuri Viljandis, siis päriselus hakkama saamiseks polnud ta saanud piisavalt praktiseerida oma vene keelt ning seetõttu tundis ta end üpriski abituna.
Liisa pere oli nendest viiest hostperest kõige väiksem. Tema peres oli ainult ema, õde ning kass ja taksikoer. Koju jõudes pakuti talle kala, mis pärilt Peipsi järvest, ning ta püüdis ka perega suhelda vene keeles, mis oli üpriski raske. Tõsiasi on see, et pole viisakas küsida koheselt uude perre saabudes wifi parooli, kuid Google Translate oli tol momendil ta ainsaks pääseteeks.
Järgmisel momendil astusid uksest sisse Karina ning tema õde Polina. Õige pea ka Matvei koos oma eestlase Jakobiga. Nad jõid kõik koos teed (teed juuakse Venemaal küll kõige peale. Ühel päeval jõi Liisa teed kuus korda päevas!) ning läksid peale seda Jammi peale jalutama, venelased lubasid küla tutvustada. Õhtu oli küll külm, kuid taevas helesinine ning oli meeldiv jälle suhelda eesti keeles eestlastega. Esimesel päeval oli meil jalutades nagu kaks gruppi - eestlased ja venelased, Karina tõlk nende kahe rahvuse vahel.
Kuna Liisa majas oli ka kuivkäimla ning majas tuli vett ainult köögi kraanist, tehti ekstra tema jaoks iga päev sauna. Meid hoiatati ka selle eest Eestis, et kui sauna tehakse, siis ikka iga päev ekstra eestlase jaoks ning eestlane peaks viisakusest kaima sellisel juhul iga päev saunas.
СПОКОЙНОЙ НОЧИ!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar