Hommikul pidid kõik viis eestlast järjekordselt suunduma kooli poole, et seal üheskoos bussi istuda ning ekskursioonile minna.
Kooli jõudes paluti meil riided garderoobi jätta ning seejärel kooli teisele korrusele suunduda. Algul me ei mõistnud, miks me küll sinna peame minema, kui tegelikult peaksime juba bussis istuma ja sõitma. Lasti kolm koolikella ning ühel momendil tormasid kõik õpilased teisele korrusele. Kolm koolikella tähendas, et toimub kogunemine ehk линейка. Me rivistusime koos teiste õpilastega ning seejärel tutvustati meid kogu kooli ees õpilastele, et nad ikka teaksid, et majas on kuus eestlast veel seitse päeva.
Bussiga sõitsime pisut üle tunni ning jõudsime meie esimesse sihtpunkti - Petseri kloostrisse. Meile öeldi eelnevalt, et me kaasa võtaksime mingisuguse rätiku, mille me saaksime panna pähe, et katta oma juukseid (seda pidid tegema ainult naissoo esindajad). Kohapeal pidime veel panema hallid põlled ette isegi siis, kui kandsid teksapükse.
Petseris tehti meile pisike giidituur. Tuuri alguses suundusime me ühest kitsast uksest sisse, igaüks sai ühe küünla, mille ta pidi süütama. Seejärel liikusime kõik koos küünalde valgusel sügavamale koopasse ning õige pea jõudsime ühe metallaia juurde. Kui munk lasi meie venelasel Marial näidata oma telefoniga valgust metallaia poole, oli näha kirste, palju kirste. Munk rääkis juurde, et tolle metallukse taga on ligi 200 inimese surnukehad. Võis tunda, kuidas see paik muutus kõhedaks peale selle lause kuulmist. Ta rääkis meile ka koopa ajaloost, mis oli üpriski huvitav. Sellal, kui me järgmisesse punkti suundusime, mõtlesid kindlasti paljud, kuidas vanal ajal mungad üksinda oma valgusvihu saatel pidid liikuma nendes koobastes. Kõhe!
Järgmises kohas räägiti meile usust. Võin öelda, et kuigi ma ise pole usklik, siis tema jutt oli nii mõjuvõimas, et mine või ise õigeusku. Tolles punktis õpetati meid õigesti endale risti ette lööma, õpetas ka erinevaid palveid ning enne sellest punktist lahkudes tõmbas munk kõigil pisikese pintsliga ristikujuliselt õli otsa ette. Sellal, kui ta seda tegi, hakkas seest kuidagi veel imelikum ning tekkis tunne, et ma olen õiges kohas.
Käisime veel ka kolmandas kohas, kuid seal me ei peatunud kaua, kuna küünlad lakkasid vaikselt põlemast. Väljakäigu poole suundudes võis näha erinevaid kiviplaate seintel. Võite ise arvata, mis plaadid need olid.
Kui me tagasi välja jõudsime ning küünlad ära olime andnud, hakkasid ühel momendil suured kellad lööma. Väga, väga kõhe tunne lõi sisse. Edasi liikusime me ühe suure ehitise taha, kus nägime metskitsi, kes elasid pisikeses puuris, ning toonekurgi, kes vabalt jalutasid murul ringi. Liisa ja Tiia mõtlesid algul, et see koht on küll väga veider, kuna toonekured ei kartnud inimesi, vaid jalutasid rahulikult ringi. Kui õpetaja tõlkis neile munga juttu, said nad teada põhjuse, miks kured niimoodi ringi jalutasid - nad olid vigastatud ning paranesid seal.
Peale huvitavat retke anti meile võimalus süüa munkade sööki ühes ehitises, mis asus kloostrist poole kilomeetri kaugusel. Söök oli lihtne- supp, tatar koos kastmega ning moonisai ja kõrvale morsimoodi jook.
Istusime jälle bussis ja sõitsime pisut vähem kui pool tundi järgmisesse asukohta. Enne, kui asukohta jõudsime, nägime tee ääres “Seto muuseum” silti ning eestlased läksid peale selle sildi nägemist ekstaasi, kuna lootus kohata eestlasi oli suur. Kahjuks pidime suuresti pettuma, kuna me ei läinud Seto muuseumi, läksime hoopis muuseumi, mis asus Seto talumuuseumi kõrval. Meid võttis vastu isealgatatud kellamuuseumi omanik, kes rääkis meile kirikukellade tegemise kunstist. Jakobile meeldis seal väga, kuna muuseumi omanik rääkis huvitavat juttu ning mate-füüsika õpilasena oli tal huvitav. Ka teistele meeldis seal, kuna meil oli võimalus kuulata muuseumi autori kellamängu isetehtud kelladel ning seejärel saime ka ise proovida mängida. Huvitavat juttu kuulates pakkus perenaine ka meile teistmoodi teed ning präänikumoodi küpsist.
Peale muuseumi külastust sõitsime veel pisut ning seejärel peatusime. Enamus meist olid üpriski väsinud ning ei jõudnud bussist väljuda, kuid õpetaja sundis meid. Välja astudes nägime enda ees suurt järve ning üüratut orgu. Olime jõudnud Isborski. Kõndisime läbi surnuaia teisele poole surnuaeda, kust avanes imeilus vaade orule. Kui puud oleks olnud lehtedes, oleks vaade veelgi lummavam olnud. Seejärel suundusime mööda kruusateed Isborski kose poole. Kruusateed mööda kõndides otsustasid Jakob, Matvei ning Andrei võidu joosta - Jakob võitis.
Jõudsime kose juurde. Tõeliselt kaunis! Kose ümbruses rohetas ja kohati jäi mulje, et praegu ei ole aprillikuu, vaid on hoopis juulikuu. Kose juures olid ka luiged, keda toideti Tiia juustusaiaga, mis tal juhuslikult taskusse oli jäänud. Kose juures saime teada, et vesi oli voolanud samas kohas juba 3000 aastat ning keegi ei tea, kust vesi otseselt pärineb. Usklikud võtsid sealt kosevett kaasa pudelis (väidetavalt pidavat vesi olema puhas ning raviva toimega) ning Matvei otsustas nägu ka pesta sealse veega.
Edasi sõitsime me kodu poole. Venelastele võis küll mulje jääda, et eestlased ainult magaks, kuna koguaeg bussiga sõites eestlased magasid.
Kuna päev oli olnud väsitav, siis Tiia ja Anna-Liisa läksid varakult magama, Karina, Liisa ja Jakob aga tegid tavalise külatiiru ja suundusid ka seejärel magama.
Jakob: Selle päeva õhtul hakkasin juba natuke nende jutust aru saama. Sain aru jutu teemast ja suutsin tekstist eristada sõnu, mida ma teadsin. Olin eelmised kaks õhtut lapanud sõnastikke ja internetist otsinud väljendeid, mis olid kordunud ja kõrva jäänud ning need tulid vägagi kasuks. Kodu oli iga päev mulle ainult söömise, magamise ja pesemise koht. Minu päevad möödusidki nii: ärkan, söön, pesen hambad, ekskursioonile, vahetan kodus riided, küla peale jalutama (Matvei oli vist kõigi inimestega külas tuttav - vahet pole, kes vastu tuli, sellele pidi kõva selge häälega "Tere!" ütlema - see tehti pärast esimese kolme inimese möödumist ka mulle selgeks. Ta oli ka hea sõber Juliaga, kes oli eelmine aasta minu õel külas ja minu õde temal.), seejärel koju (umbes kell 22.00), sööma, pesema ja magama.
(славянские ключи ?)
Kooli jõudes paluti meil riided garderoobi jätta ning seejärel kooli teisele korrusele suunduda. Algul me ei mõistnud, miks me küll sinna peame minema, kui tegelikult peaksime juba bussis istuma ja sõitma. Lasti kolm koolikella ning ühel momendil tormasid kõik õpilased teisele korrusele. Kolm koolikella tähendas, et toimub kogunemine ehk линейка. Me rivistusime koos teiste õpilastega ning seejärel tutvustati meid kogu kooli ees õpilastele, et nad ikka teaksid, et majas on kuus eestlast veel seitse päeva.
Bussiga sõitsime pisut üle tunni ning jõudsime meie esimesse sihtpunkti - Petseri kloostrisse. Meile öeldi eelnevalt, et me kaasa võtaksime mingisuguse rätiku, mille me saaksime panna pähe, et katta oma juukseid (seda pidid tegema ainult naissoo esindajad). Kohapeal pidime veel panema hallid põlled ette isegi siis, kui kandsid teksapükse.
Petseris tehti meile pisike giidituur. Tuuri alguses suundusime me ühest kitsast uksest sisse, igaüks sai ühe küünla, mille ta pidi süütama. Seejärel liikusime kõik koos küünalde valgusel sügavamale koopasse ning õige pea jõudsime ühe metallaia juurde. Kui munk lasi meie venelasel Marial näidata oma telefoniga valgust metallaia poole, oli näha kirste, palju kirste. Munk rääkis juurde, et tolle metallukse taga on ligi 200 inimese surnukehad. Võis tunda, kuidas see paik muutus kõhedaks peale selle lause kuulmist. Ta rääkis meile ka koopa ajaloost, mis oli üpriski huvitav. Sellal, kui me järgmisesse punkti suundusime, mõtlesid kindlasti paljud, kuidas vanal ajal mungad üksinda oma valgusvihu saatel pidid liikuma nendes koobastes. Kõhe!
Järgmises kohas räägiti meile usust. Võin öelda, et kuigi ma ise pole usklik, siis tema jutt oli nii mõjuvõimas, et mine või ise õigeusku. Tolles punktis õpetati meid õigesti endale risti ette lööma, õpetas ka erinevaid palveid ning enne sellest punktist lahkudes tõmbas munk kõigil pisikese pintsliga ristikujuliselt õli otsa ette. Sellal, kui ta seda tegi, hakkas seest kuidagi veel imelikum ning tekkis tunne, et ma olen õiges kohas.
Käisime veel ka kolmandas kohas, kuid seal me ei peatunud kaua, kuna küünlad lakkasid vaikselt põlemast. Väljakäigu poole suundudes võis näha erinevaid kiviplaate seintel. Võite ise arvata, mis plaadid need olid.
Kui me tagasi välja jõudsime ning küünlad ära olime andnud, hakkasid ühel momendil suured kellad lööma. Väga, väga kõhe tunne lõi sisse. Edasi liikusime me ühe suure ehitise taha, kus nägime metskitsi, kes elasid pisikeses puuris, ning toonekurgi, kes vabalt jalutasid murul ringi. Liisa ja Tiia mõtlesid algul, et see koht on küll väga veider, kuna toonekured ei kartnud inimesi, vaid jalutasid rahulikult ringi. Kui õpetaja tõlkis neile munga juttu, said nad teada põhjuse, miks kured niimoodi ringi jalutasid - nad olid vigastatud ning paranesid seal.
Peale huvitavat retke anti meile võimalus süüa munkade sööki ühes ehitises, mis asus kloostrist poole kilomeetri kaugusel. Söök oli lihtne- supp, tatar koos kastmega ning moonisai ja kõrvale morsimoodi jook.
Istusime jälle bussis ja sõitsime pisut vähem kui pool tundi järgmisesse asukohta. Enne, kui asukohta jõudsime, nägime tee ääres “Seto muuseum” silti ning eestlased läksid peale selle sildi nägemist ekstaasi, kuna lootus kohata eestlasi oli suur. Kahjuks pidime suuresti pettuma, kuna me ei läinud Seto muuseumi, läksime hoopis muuseumi, mis asus Seto talumuuseumi kõrval. Meid võttis vastu isealgatatud kellamuuseumi omanik, kes rääkis meile kirikukellade tegemise kunstist. Jakobile meeldis seal väga, kuna muuseumi omanik rääkis huvitavat juttu ning mate-füüsika õpilasena oli tal huvitav. Ka teistele meeldis seal, kuna meil oli võimalus kuulata muuseumi autori kellamängu isetehtud kelladel ning seejärel saime ka ise proovida mängida. Huvitavat juttu kuulates pakkus perenaine ka meile teistmoodi teed ning präänikumoodi küpsist.
Peale muuseumi külastust sõitsime veel pisut ning seejärel peatusime. Enamus meist olid üpriski väsinud ning ei jõudnud bussist väljuda, kuid õpetaja sundis meid. Välja astudes nägime enda ees suurt järve ning üüratut orgu. Olime jõudnud Isborski. Kõndisime läbi surnuaia teisele poole surnuaeda, kust avanes imeilus vaade orule. Kui puud oleks olnud lehtedes, oleks vaade veelgi lummavam olnud. Seejärel suundusime mööda kruusateed Isborski kose poole. Kruusateed mööda kõndides otsustasid Jakob, Matvei ning Andrei võidu joosta - Jakob võitis.
Jõudsime kose juurde. Tõeliselt kaunis! Kose ümbruses rohetas ja kohati jäi mulje, et praegu ei ole aprillikuu, vaid on hoopis juulikuu. Kose juures olid ka luiged, keda toideti Tiia juustusaiaga, mis tal juhuslikult taskusse oli jäänud. Kose juures saime teada, et vesi oli voolanud samas kohas juba 3000 aastat ning keegi ei tea, kust vesi otseselt pärineb. Usklikud võtsid sealt kosevett kaasa pudelis (väidetavalt pidavat vesi olema puhas ning raviva toimega) ning Matvei otsustas nägu ka pesta sealse veega.
Edasi sõitsime me kodu poole. Venelastele võis küll mulje jääda, et eestlased ainult magaks, kuna koguaeg bussiga sõites eestlased magasid.
Kuna päev oli olnud väsitav, siis Tiia ja Anna-Liisa läksid varakult magama, Karina, Liisa ja Jakob aga tegid tavalise külatiiru ja suundusid ka seejärel magama.
Jakob: Selle päeva õhtul hakkasin juba natuke nende jutust aru saama. Sain aru jutu teemast ja suutsin tekstist eristada sõnu, mida ma teadsin. Olin eelmised kaks õhtut lapanud sõnastikke ja internetist otsinud väljendeid, mis olid kordunud ja kõrva jäänud ning need tulid vägagi kasuks. Kodu oli iga päev mulle ainult söömise, magamise ja pesemise koht. Minu päevad möödusidki nii: ärkan, söön, pesen hambad, ekskursioonile, vahetan kodus riided, küla peale jalutama (Matvei oli vist kõigi inimestega külas tuttav - vahet pole, kes vastu tuli, sellele pidi kõva selge häälega "Tere!" ütlema - see tehti pärast esimese kolme inimese möödumist ka mulle selgeks. Ta oli ka hea sõber Juliaga, kes oli eelmine aasta minu õel külas ja minu õde temal.), seejärel koju (umbes kell 22.00), sööma, pesema ja magama.
(славянские ключи ?)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar