Hommikul oli enamusel meist äratus kella seitsmest. Kuigi ärevus oli kõigil hinges eesseisva paari tunni osas koolis, sõid kõik kiirelt hommikusöögi ning hakkasid suunduma kooli poole. Mõni bussiga, mõni jalgsi.
Tunnid algasid sealses koolis 8.30, kuid see ei tähendanud seda, et sa jõuad klassi heal juhul 8.29. Enne tunni algust helises koolis kaks koolikella - esimese järel koguneti klassi (10 min enne tunni algust) ning teine koolikell juhatas tunni sisse. Esimene tund toimus meil juba tuttavas klassis koos tuttava inimesega - ajalooklassis koos kooli direktoriga. Direktor tutvustas meile sealset ümbruskonda ning rääkis rohkem Jammi koolist.
Peale seda tundi algas meil uus tund puidust koolimaja teisel korrusel keemia klassis, kus ei hakanud mitte keemia, vaid hoopis ОБЖ ehk tund, kus õpiti ellujäämist. Meie ette toodi üks Kalašnikov, mille võttis lahti ning pani kokku esmalt õpetaja ise. Seejärel näitasid oma oskusi meie venelased ning peale seda anti ka meile, eestlastele võimalus see relv ise oma käega kokku panna. Enne relva kokkupanekut pidime meelde jätma, mis jupp käib millise jupi järel lahti ning seejärel tagasi kokku.
Jakob oli meist esimene, kes relva kokku ning lahti proovis panna. Kuna ta oli varem relva kokku pannud, käis see kõik tal imelihtsalt. Teisena läks Liisa. Kuna tema ei olnud varasemalt kunagi relva kokku pannud, ei jäänud tal järjekord nii lühikese ajaga meelde, ei läinud tal kokkupanek hästi - õpetaja pidi teda pidevalt aitama. Peale Liisat läksid Karina ja Tiia-Linda klassi ette. Karina otsustas relva ainult kokku panna ja Tiia relva lahti võtta. Kuigi Karina oli Eestis käinud riigikaitse vabaaines ning oli proovinud kokku panna selle raames Eestis ka relva, ei tulnud tal see Venemaal sugugi hästi välja, kuid õpetaja oli abivalmis ja aitas ka teda. Kuna Anna-Liisa ei soovinud relva kokku panna, siis viimasena meist panigi kokku relva Tiia. Kui eestlased olid relva kokku proovinud panna, tulid klassi kaks enesekindlat õpilast - poiss ja tüdruk, kes panid aja peale relva kokku kui võtsid ka lahti. Meil, eestlastel, vajus küll suu lahti, kuna nende käed liikusid väga kiirelt. (VIDEO)
Nagu varasemalt mainitud sai, ei elanud Anna-Liisa koos oma õige perega. Nädala sees oli tal ainus võimalus koos oma venelasega rääkida koolis.
Koolimaja oli huvitav nii oma välimuselt kui ka sisemuselt. Kool nägi väljast välja nagu üks ehtne vana koolimaja, kuid sisenedes lõi kohe välja omapärasus - puidust põrandad, beežikad seinatoonid koridoris ning tapeeditud seinad klassiruumis, kus tapeetidel olid nii lillekesed kui ka laevukesed. Klassid erinesid siiski ka mingil määral. Mõnes klassis olid kahesed pingid, mõnes aga hoopis ühene pink, kus tool oli lauaga ühenduses tänu metalltorule. Kui koolimajast veel rääkida, siis kool ei koosnenud ainult ühest õppehoonest. Esimene kuni kolmas klass õpib suurest majas ligi viiesaja meetri kaugusel väiksemas õppehoones. Kooli söökla asub kooli kõrval ning internaadid kooli lähistel. Koolis õpib ligi 200 õpilast.
Kell pool üksteist lükati meid bussi ning algas sõit Peipsi järve poole, kus meid ootas ees kahe muuseumi külastused.
Kõigepealt käisime me isealgatatud kalandusmuuseumis, kus meile räägiti kalandusküla ajaloost ning veel muust põnevast. Kuigi väljas oli üpriski külm, siis külm meid ei heidutanud. Seejärel suundusime jalgsi A. Nevski muuseumisse, kus saime põhjaliku ülevaate jäälahingust ja selle käigust. Kui Nevski muuseumis oli käidud, suundusime me tagasi kalandusmuuseumisse, kus meile pakuti uhhaad ehk venepärast kalasuppi. Uhhaa nägi täpselt välja selline: suur kalatükk, supileem ning kaks kartulit.
Kui supp oli söödud, tee joodud ning präänikud ja hapukurgid söödud, võtsime suuna Andrei juurde, kus meil avanes võimalus sõita ATVdega looduslikul liivaluitel Peipsi ääres, mis asus otse tema maja taga. Enne seda, kui soovijad ATVdega sõitma asusid, nägime me kõik ühel momendil, kuidas hiiglamasuur tankujuk maja tagant välja ilmus. Kõik olid väga imestunud ning mõtlesid, kas nad saavad ka selles masinas sõita. Kui tank seisma jäi ning tankijuht ukse noortele avas, paistis punasest salongist ühe rõõmsa mehe näolapp, kes noori pardale kutsus. Kõik ronisid sisse v.a. Matvei, kes otsustas reisi nautida masina katusel. Kui kõik sees olid ning me pisut sõitnud olime, küsis masinajuht, kas me soovime natuke vees ka sõita. Eestlased mõtlesid, et noh tiirutame natuke kaldal ning seejärel tuleme tagasi maapinnale, kuid nii see ei läinud. Masinajuht rassis koos oma tankujukiga Peipsi peal ringi, eestlased ja venelased olid hirmunud, kuna mis saab siis, kui masin peaks katki minema? Kuigi vett tuli masinast sisse, siis õpilasi see ei häirinud,- ainult õpetaja närveeris pisut. Nii saigi tankist ühtäkki kruiisilaev ning meist kruiisilaeva reisijad.
Ühel momendil tõmbas masin tagasi kaldale ning näha oli paksu tossu. Keegi ei tea, mis masinaga juhtus, kuid fakt oli see, et Matvei püksid olid läbimärjad peale katusel sõitu. Tagasi Andrei koduhoovi sõites said soovijad kas siis ATV roolis olla või lasta end sõidutada Andrei või tema väikevenna Fjodori poolt.
Peale lõbusõitu läksime A.Nevski kohvikusse, kus meile pakuti imemaitsvat salatit ning spagette.
Kuna päev oli olnud väsitav läksid Tiia ning Anna-Liisa varakult magama. Karina, Jakob ja Liisa tegid õhtuse jalutuskäigu koos oma venelastega ära ning suundusid ka seejärel igaüks oma voodisse.
Сладкий сон!:)
Tunnid algasid sealses koolis 8.30, kuid see ei tähendanud seda, et sa jõuad klassi heal juhul 8.29. Enne tunni algust helises koolis kaks koolikella - esimese järel koguneti klassi (10 min enne tunni algust) ning teine koolikell juhatas tunni sisse. Esimene tund toimus meil juba tuttavas klassis koos tuttava inimesega - ajalooklassis koos kooli direktoriga. Direktor tutvustas meile sealset ümbruskonda ning rääkis rohkem Jammi koolist.
Peale seda tundi algas meil uus tund puidust koolimaja teisel korrusel keemia klassis, kus ei hakanud mitte keemia, vaid hoopis ОБЖ ehk tund, kus õpiti ellujäämist. Meie ette toodi üks Kalašnikov, mille võttis lahti ning pani kokku esmalt õpetaja ise. Seejärel näitasid oma oskusi meie venelased ning peale seda anti ka meile, eestlastele võimalus see relv ise oma käega kokku panna. Enne relva kokkupanekut pidime meelde jätma, mis jupp käib millise jupi järel lahti ning seejärel tagasi kokku.
Jakob oli meist esimene, kes relva kokku ning lahti proovis panna. Kuna ta oli varem relva kokku pannud, käis see kõik tal imelihtsalt. Teisena läks Liisa. Kuna tema ei olnud varasemalt kunagi relva kokku pannud, ei jäänud tal järjekord nii lühikese ajaga meelde, ei läinud tal kokkupanek hästi - õpetaja pidi teda pidevalt aitama. Peale Liisat läksid Karina ja Tiia-Linda klassi ette. Karina otsustas relva ainult kokku panna ja Tiia relva lahti võtta. Kuigi Karina oli Eestis käinud riigikaitse vabaaines ning oli proovinud kokku panna selle raames Eestis ka relva, ei tulnud tal see Venemaal sugugi hästi välja, kuid õpetaja oli abivalmis ja aitas ka teda. Kuna Anna-Liisa ei soovinud relva kokku panna, siis viimasena meist panigi kokku relva Tiia. Kui eestlased olid relva kokku proovinud panna, tulid klassi kaks enesekindlat õpilast - poiss ja tüdruk, kes panid aja peale relva kokku kui võtsid ka lahti. Meil, eestlastel, vajus küll suu lahti, kuna nende käed liikusid väga kiirelt. (VIDEO)
Nagu varasemalt mainitud sai, ei elanud Anna-Liisa koos oma õige perega. Nädala sees oli tal ainus võimalus koos oma venelasega rääkida koolis.
Koolimaja oli huvitav nii oma välimuselt kui ka sisemuselt. Kool nägi väljast välja nagu üks ehtne vana koolimaja, kuid sisenedes lõi kohe välja omapärasus - puidust põrandad, beežikad seinatoonid koridoris ning tapeeditud seinad klassiruumis, kus tapeetidel olid nii lillekesed kui ka laevukesed. Klassid erinesid siiski ka mingil määral. Mõnes klassis olid kahesed pingid, mõnes aga hoopis ühene pink, kus tool oli lauaga ühenduses tänu metalltorule. Kui koolimajast veel rääkida, siis kool ei koosnenud ainult ühest õppehoonest. Esimene kuni kolmas klass õpib suurest majas ligi viiesaja meetri kaugusel väiksemas õppehoones. Kooli söökla asub kooli kõrval ning internaadid kooli lähistel. Koolis õpib ligi 200 õpilast.
Kell pool üksteist lükati meid bussi ning algas sõit Peipsi järve poole, kus meid ootas ees kahe muuseumi külastused.
Kõigepealt käisime me isealgatatud kalandusmuuseumis, kus meile räägiti kalandusküla ajaloost ning veel muust põnevast. Kuigi väljas oli üpriski külm, siis külm meid ei heidutanud. Seejärel suundusime jalgsi A. Nevski muuseumisse, kus saime põhjaliku ülevaate jäälahingust ja selle käigust. Kui Nevski muuseumis oli käidud, suundusime me tagasi kalandusmuuseumisse, kus meile pakuti uhhaad ehk venepärast kalasuppi. Uhhaa nägi täpselt välja selline: suur kalatükk, supileem ning kaks kartulit.
Kui supp oli söödud, tee joodud ning präänikud ja hapukurgid söödud, võtsime suuna Andrei juurde, kus meil avanes võimalus sõita ATVdega looduslikul liivaluitel Peipsi ääres, mis asus otse tema maja taga. Enne seda, kui soovijad ATVdega sõitma asusid, nägime me kõik ühel momendil, kuidas hiiglamasuur tankujuk maja tagant välja ilmus. Kõik olid väga imestunud ning mõtlesid, kas nad saavad ka selles masinas sõita. Kui tank seisma jäi ning tankijuht ukse noortele avas, paistis punasest salongist ühe rõõmsa mehe näolapp, kes noori pardale kutsus. Kõik ronisid sisse v.a. Matvei, kes otsustas reisi nautida masina katusel. Kui kõik sees olid ning me pisut sõitnud olime, küsis masinajuht, kas me soovime natuke vees ka sõita. Eestlased mõtlesid, et noh tiirutame natuke kaldal ning seejärel tuleme tagasi maapinnale, kuid nii see ei läinud. Masinajuht rassis koos oma tankujukiga Peipsi peal ringi, eestlased ja venelased olid hirmunud, kuna mis saab siis, kui masin peaks katki minema? Kuigi vett tuli masinast sisse, siis õpilasi see ei häirinud,- ainult õpetaja närveeris pisut. Nii saigi tankist ühtäkki kruiisilaev ning meist kruiisilaeva reisijad.
Ühel momendil tõmbas masin tagasi kaldale ning näha oli paksu tossu. Keegi ei tea, mis masinaga juhtus, kuid fakt oli see, et Matvei püksid olid läbimärjad peale katusel sõitu. Tagasi Andrei koduhoovi sõites said soovijad kas siis ATV roolis olla või lasta end sõidutada Andrei või tema väikevenna Fjodori poolt.
Peale lõbusõitu läksime A.Nevski kohvikusse, kus meile pakuti imemaitsvat salatit ning spagette.
Kuna päev oli olnud väsitav läksid Tiia ning Anna-Liisa varakult magama. Karina, Jakob ja Liisa tegid õhtuse jalutuskäigu koos oma venelastega ära ning suundusid ka seejärel igaüks oma voodisse.
Сладкий сон!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar