Õpetaja Jevgenia
Zhalõbina:
Meie reis algas kl
11.30. Buss tõi meid piirini. Sealt jalgsi, kohvrid käes, kella 15 paiku
ületasime piiri ilma probleemideta. Venemaa poolt ootas meid Jammi kooli
direktor. Petseri, Pihkva (50 km) ja siis Jamm (70 km). Kokku ei olegi palju,
ainult 120 km… Buss ja teed on väga viletsad – see oli ette teada. Aga et
lastega bussi kiirus ei tohi ületada 60 km!
Olime kohal 19 paiku (vene aeg). Suur
rõõm! Meile tulid vastu mitte ainult selle aasta majutajad, vaid ka vanad
sõbrad Saša, Stjopa ja Jarik.
***
Õpilased Marta Anderson,
Monika Kihuoja, Elisabeth Toom, Laura Reining, Merily Kihuoja:
Jõudsime siis üle Eesti-Venemaa
piiri ja kohe alguses jäi Marta ka oma kohvriga korraks teelt kõrvale, kuna tee
lihtsalt läks ühe kohapealt nii kumeraks, et kohver jäi toppama.
Meie buss on väga lahe.
Nüüd me saame aru, mis bussidest meie emad ja isad räägivad. Bussiga sõites tabas meid väike lõbu.
Nimelt me ei saanud aru, miks me sõidame 120 km 2 ja poole tunniga. Nimelt on
Venemaal seadus, et bussid, kus on õpilased peal, ei tohi sõita kiiremini kui
60 km/h. See on väga huvitav fakt, aga samas saame selle vajadusest aru, nähes
nende liikluskorraldust, busse ja teede seisukorda.
Enne, kui me Jammi
kohale jõudsime, hakkasime rääkima nendest sealsetest tingimustest. Hakkasime
nalja viskama, et Venemaal võib ju olla ainult auk tualetti asemel. Ning meile
räägiti ka, et külas on nähtud hunte. Marta tegi lause, ise oma tegelikke
elukoha tingimusi teadmata: „Kui hunti näed, siis karju. Kui vetsu näed, siis
pese!“ NB: kahjuks tabas Martat osa sellest saatuslikust lausest. Tema
majutustingimuste osas nimelt…
Vastu võeti meid hästi
ning peredesse jaotamine toimus kiiresti . Õhtul käisime ka veel küla peal
hängimas koos terve külaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar